Asjalood on nüüd nii kaugel, et ma käin tööl ja veedan kogu aja vadja keele sõnaraamatut lugedes. Sellest tulenevalt on silma jäänud mitmeid mõtlema panevaid, kummalisi või lihtsalt amüsantseid sõnu, kõnekäände, mõistatusi ja vanasõnu. Kuna vahepeal toimunud elu meelelahutuslikust küljest pole eriti mõtet jaurama hakata, tutvustan teile siis vadja keele pärle. Mõtlesin, kuidas on lood autorikaitse ja töölepinguga, kui osa järgnevalt ära toodud sõnadest trükitakse ära alles köidetes, mis ilmuvad kunagi lähitulevikus. Jõudsin järeldusele, et sõnad ise ei ole ju mingi saladus ja nende tähenduse võib igaüks järele uurida näiteks Eesti Keele Instituuti külastades, kuna just seal säilitatakse Ariste jt kogutud sõnasedeleid.

naittaa 1. naita; 2. kohitseda, ruunata; 3. pookida, vääristada. – See on kuidagi naerma ajav ja samas nii eluline, et naisele panemise ja kastreerimise jaoks sama sõna on…

elo-iiri «eluhiir» (närvitõmblus lihastes; vere tukslemine soontes); elo-iiri hüpip silmäZ silm(alaug) tõmbleb («eluhiir hüppab» silmas); elo-iiri on ihoza, tšäeZ lihaste tõmblus («eluhiir») on ihus, käes; elo-iiri tükäp sooniZ veri («eluhiir») tuksleb soontes.

vattsakukkõ kõhukukk ehk see linnuke, kes hakkab kõhus laulma, kui soolikad tühjaks jäävad.

välijooma ~ väli-jooma joom (pikk rannalähedane madalik, mitte pargis joomine)

küll miä teilt kõikkiilt kukkulad õigõtan küll ma teil kõigil kuklad kohendan (peksan läbi)

mene, juttõõ surmalõõ, la tämä meep tšehsivälilliissä rahvassa murtõõmaa kõlmõssi vuvvõssi mine, ütle surmale, las ta läheb kolmeks aastaks keskealisi inimesi murdma. – Kes küll nii võis soovida? Vanainimesed oma lastele? Väga tülgas!

issuu maalyõ i tšiire meneb üli istu maha ja kiire läheb mööda (üle) – Väga õpetlik!!!

vurska nenä! nuuska nina!

eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekese (söömise järel) puhkama, panen palad ridamisi (= lasen leiba luusse)

nurkaa takant pöllüzell värtsill löötü (teda on) nurga tagant tolmuse kotiga (pähe) löödud (= ta on peast segane)

väziitin kõik silmät sinnua oottõza väsitasin silmad sind oodates (ootasin pikisilmi) – Nii armas!

Oijah, tore oleks kunagi koostada raamat soome-ugri keelte lõbusast sõnavarast. Ma arvan, et see tekitaks kas või koolilasteski meie hõimlaste vastu suuremat huvi kui mingi mustvalge soome-ugri keelte sugulust kajastav skeem 6. klassi õpikus…

…selgus, et haridusel ja haritusel on tõepoolest vahe. Minu puhul ilmnes see täna, kui jõudsin nutikale järeldusele, et külmkapi sulatamine läheb lausa ludinal, kui juhe seinast välja tõmmata. Eelnevalt olin ligi 12 tundi imetlenud lahtise uksega valgust kiirgavat külmkappi ja imestanud, miks jää kaduda ei taha.

PS Alles mitu tundi pärast eelneva kirjutamist märkasin kirjaviga pealkirjas, aga see on umbes sama idiootne, kui eelnev külmkapi-lugu, nii et ma parem jätangi parandamata. Oijah.

Kole kiusatus oli see pilt kaitsmise presentatsiooni viimaseks slaidiks panna, aga suutsin end siiski tagasi hoida. Vaatamata kuhjunud karmavõlgadele ja mitmepäevasele närveerimisele, mis aeg-ajalt muutus iivelduseks, suutsin end enam-vähem kokku võtta ja välja teenida cum laude magistrikraadi soome-ugri keeleteaduses. Päris uhke tunne, mis muud. Näis, mis siis nüüd edasi saama hakkab.

Nägin unes, et kaitsmine oli läbi ja mulle helistas (telefoniputkasse!) Priit, kes oli millegipärast komisjoniliige olnud. Ütles, et ma olnuks võimeline palju parema töö kirjutama ja A-d selle eest küll panna ei saa. Tegelikult on kaitsmine alles esmaspäeval ja Priit komisjonis pole, aga muus osas vastab unenägu sisuliselt tõele. Täna kohtusin veel viimast korda juhendajaga ja ei saa öelda, et see kuidagi meeliülendavalt mõjunud oleks. Ilmnenud on mõned lohakusvead ja ma olen oma taiesega üha vähem ja vähem rahul. Kurat. Praegu eelistaks masendumisele küll elutervet närvilisust. Peab vist keskenduma lohutavale asjaolule, et vähemalt saan vaatamata Ungaris veedetud aastale nominaalajaga lõpetatud ja tegelikult on siiani kõik kooliga seonduv ludinal läinud.

Melanhoolsust lisab asjaolu, et peatselt ootab mind ees Tartust lahkumine. Vahelduva eduga olen ma seda ju esimesest kursusest alates oodanud, aga Tallinnas ei oota mind kusagil omaette elamine (sest oma tuba ei kvaliftseeru juba ammu omaette olemisena). Hea seegi, et silmapiiril on erialane töö, sest selle väljavaateta nutaks ma ilmselt praegu patja ja jooks üksi teki all heledat õlut. Lisaks olen ma praegu kuidagi tahtmatult sattunud kuulama Tallinna nostalgiat tekitavaid muusikapalu, kusjuures intensiivseima laenguga on Lou Reedi “Heroin” albumilt “Rock’n'Roll Animal”. Kõlab nagu keset ööd Balti jaama kõrval lumes püherdamine!

Vahepeal on muidugi igasuguseid lõbusaid lugusid juhtunud, aga praeguseks on nad juba suhteliselt jutustamiskõlbmatud, kuna ma olen neid mitmetele sõpradele ümber jutustanud ja mida rohkem millestki rääkida, seda vähem sellest õnnestub kirjutada. Tahaks aga mainida viie ja poole tunnist autosõitu marsruudil Tallinn-Järvakandi-Vändra-Tartu, seltsiks Keiu – külaline Kesk-Euroopast. Eriti meeldis mulle Vändras, kus me Keiu vanaemal külas käisime. Vanaema serveeris meile hommikul kell 11 terve päeva normi jagu roogi ning talutas pärast viljaaeda magustoitu korjamagi. Järgmine mainimisväärne üritus toimus meie ringreisile järgneval õhtul, kui Keiu ja Kirss mulle külla tulid ja kui pärast Keiul Krooksus laua peal tantsida ei lubatud, aga kõik see ja sellele järgnevad peodki on kuidagi nii hägused, et ma parem ei kirjuta.

Hägune on aga viimane sõna, millega iseloomustaksin mälestust, mis jäi mulle kahe politseiniku külaskäigust. (Sellest olen ma nii palju juba kõigile rääkinud, nii et andke andeks, aga oma mälestuse kinnitamiseks panen selle siiagi kirja.) Nimelt külastas paar nädalat tagasi mind ühel õhtul politsei. Klõbistasin parasjagu kirjutada, kaaselanik mängis pokkerit, muusika ei mänginud. Kuna mul on väga tundliku kõrvakuulmisega naabrinna, kes ükskord politseigi kutsuda ähvardas, arvasin, et seegi kord on ukse taga tema oma muret kurtmas. Seda enam ehmatasin ma ära, kui läbi uksesilma paistsid kaks politseinikku, kes pärast ukse avamist mult uurisid, kas kõik on korras. Esiteks ei saanud ma midagi aru, sest tõepoolest, kõik oli korras, teiseks hakkasin ma segadusse aetuna kohatult naeratama ja kolmandaks hakkasid mu jalad värisema. Pärisin, kas naaber kaebas müra pärast või mis asja, aga siis hakati mult tasapisi uurima, kas mina karjusin appi ja tegin koduvägivalla ohvri hääli. Ei saa öelda, et ma siis maha rahunenud oleksin. Näitasin dokumenti, selgitasin kodust olukorda ja lõpuks nad siis lahkusid. Pärast oli tükk aega värin sees. Loodetavasti said nad tõelisele kaabakale jälile, aga see, et kellegi meelest need hääled minu korterist tulid… Nojah, akustika imed, aga see oli lihtsalt nii absurdne. See ei ole muidugi mingi naljakas teema, aga saime pärast pikalt naljatada, à la mis pilguga naabrid meid edaspidi trepikojas vaatavad jne.

Praeguseks aitab, sest William S. Burroughsi “Junky” ootab lugemist. Olen endale poole elu jagu lugemismaterjali kokku ostnud, viimane aeg selle lugemisega tegelema hakata.

Ööl vastu eelmist laupäeva tahtnuks kirjutada otsereportaaži Nokust, kus ma heaolust juhmistunud pilgu ja ammuli suuga kõrvaklappidest muusikat kuulasin. Näiteks seda lugu:

Laupäeva hommikul olid meeleolud muutumas, aga midagi väga hullu veel polnud. Kuidagi tore oli poole üheksa ajal Kopli trammist õue vaadata, sest kuigi saabuv pohmelus hakkas juba õlale koputama, olid sel raskel hetkel mind lohutamas mu ilus kleit, roosad kontsaga kingad ja ridiküli topitud sukkpüksid. Täie mõistuse juures olevana maganuks ma muidugi pärastlõunani, aga täie mõistuse juures mitteolevana olin eelmisel päeval lubanud peojärgse päeva maal veeta. Põhimõtteliselt on maal ju vahel täitsa tore, aga seekord ei vajunud ma esimese asjana mitte metsmaasikate keskele, vaid suvalisele kušetile, mis mulle ette jäi. Neli tundi magasin kuuma- ja külmahoogude rikast heitlikku und. Püüdes kangelane olla, rüüstasin pärast ka maasikaid, kuigi iga kord, kui kummardudes pead langetasin, pidin hääletult karjuma pistma.

Pühapäeval vinnasin maasikapurgi selga ja panin rattaga Balta poole ajama, sest äkilises aktiivsusepuhangus olin otsustanud oma ratta Tartusse viia. Rattahoidjasse ma seda muidugi paigaldada ei suutnud, aga õnneks aitas mind nooruke trikkrattur. Aitäh! Praeguseks olen ma küll vaid korra sõitmas käinud, aga mul on väga head vabandused.

Teisipäeval tahtsin blogida, sest mõtlesin kogu päeva sellest, kuidas halb narkotripp (võimalikke küsimusi ennetades: mu sellealased teadmised on teoreetilised ja põhinevad peamiselt Erowidil) peab olema midagi sellist nagu vaimne seisund päevade ajal. Kuna ma praeguseks enam labiilne pole, on raske neid mõtteid uuesti sõnastada, aga peamiselt mõtlesin ma väljakannatamatutele ja kontrollimatutele tujukõikumistele, mil puudub igasugune põhjus ja millest üle saab ainult oodates, kuni keemia su kehas ükskord maha rahuneb. Brrr. Samas mõtlesin ka, et tegemist pole blogitava mõttekäiguga, aga mis seal ikka.

Pärast narkootilisi metafoore on nüüd sobiv teavitada kõiki potentsiaalseid tööandjaid, et ma otsin tööd. Kuna ma olen peale tobedate kõnekujundite väljamõtlemise ja klimbisupi keetmise ka usinalt kirjutanud, kaitsen ma 31. augustil oma magistritööd teemal “Eitus udmurdi keeles”. Pärast seda on vaja päriselu elama hakata ja paistab sedapsi, et töötuna oleks see üsna keeruline. CV-d ma siia tippima ei hakka, aga töökogemused on mul panganduses, internetimeedias ja avalikus sektoris, hariduse soome-ugri keelte erialal olen omandanud Tartus ja Szegedis. Lisaks olen usin ja tööle ei hiline. Samas näiteks ei meeldi mulle telefoniga rääkida ja fenomenaalselt rabistamisvõimelisena ei sobi ma kuidagi portselanipoodnikuks või ettekandjaks. Igatahes usun ma, et kusagil leidub amet, milles ma kasulik saaksin olla ja mida ma hambad risti tegema ei peaks. Ae, ae, amet, kus sa oled?!

The Museum of Kitschy Stitches esitleb meile läbi aegade tobedamaid, maitsetumaid ja järelikult ka naljakamaid kudumeid ja heegeldusi. Blogi pole ammu uuendatud, aga mõneks ajaks jagub vaatamist-lugemist küllaga.

(Sorri, et pildid vahepeal ära kadusid, ma ei tea, mis juhtus.)

Dina Goldsteini foto seeriast “Fallen Princesses”:

Viimased kuud on mõneti nagu eelmise kevade vaimus läinud, kuna kui ma üldse kellegagi kusagil hängin, siis noormeestega. Tänavused noormehed on aga mullustest keskmiselt viis aastat vanemad. Ülejäänud erinevustesse ei viitsi laskuma hakata, nagu ei viitsi ma ka kirjutada, kuigi tõtt öelda tunnen puudust sellest pea igapäevasest blogimisrutiinist, millega ma üsna mitme aasta jooksul ära harjuda jõudsin. Mulle tundub, et mu kirjutamispuudulikkus on vähemalt osalt tingitud suurenenud rääkimisvõimalusest. Kaks aastat tagasi kirjutanuks ma siia tähelepanekutest, mis ma olen teinud ümbruskonna kasse vaadates (raske on siinkohal aegu ühildada), täna piirdun aga ühe kuulajaga. Tegelikult muidugi tühja sest kirjutamisest, ma üldse ei vaevakski end sellele tegevusele mõtlemisega, kui mul selle asemele mingi muu harrastus tekkinud oleks, aga mida pole, seda pole. Kõige eelneva tõttu lõpetan praegu oma mõtteavaldused ja parem jagan teiega mõnda asja, mis mulle silma-kõrva on jäänud.

2007. aastast on käimas projekt Black Cab Sessions, mille käigus takso tagaistmele pressitud muusikud saavad esitada ühe loo. Ma ei tea, kust korraldajail üldse selline mõte tuli, aga autosse taheti toppida ka Joanna Newsomi, kuid ülla-ülla – harf ei mahtunud sisse. Järgnevalt aga Bill Callahani ehk Smogi lugu “River Guard”. Tema esinemise valisin seetõttu, et ma alles nädal aega ta olemasolust teadlik olen. Ta johnnycashilik/loureedilik hääl sobib hästi mu letargiasse kalduvasse suvesse.

Daniel Johnston on ameerika muusik ja kunstnik, kelle väidetavalt väga kõikuva kvaliteediga loominguga ma lähedalt tuttav pole, aga ta lugu “True Love Will Find You In The End” on liiga südantlõhestav, et seda mitte kuulata.

Karen Dalton oli 1960ndatel tähtis folgimimm. Ta mängis kitarri, bandžot ja meeldis Bob Dylanile. Esimest korda teda kuuldes tuli mulle meelde Amy Winehouse, kuigi tegelt meenutab ta hääl pigem kedagi teist tänapäevast, aga ma ei suuda kuidagi välja mõelda, keda.  Järgnevalt lugu “It Hurts Me Too”.

Filmidest ootab vaatamist 1970. aasta kultusfilm “El Topo”. Tean seda kui vesterni, milles mängib palju liliputte. Treileris see justkui silma ei torkagi, aga sellegipoolest on tegu ilmselge veidrusega.

Kunstinäitustel on mu lemmikosa videote vaatamine, aga kuna ma kunstist suurt midagi ei tea, magan ma tavaliselt enamiku väljapanekutest maha, teadmata, millest ma üldse ilma olen jäänud. Teine võimalus on see, et vahel ületab näitusel eksponeeritavate videote kogukestus galerii või muuseumi lahtiolekuaja ja siis tahaks kas või pärast midagi lõpuni vaadata, aga mul pole aimugi, kust ma neid videoid leida võiks. Ega ma eriti muidugi otsinud ka pole. (Naiivsusest?) üritasin näiteks YouTubest Jaan Toomiku loomingut leida, koperdades vaid selle video otsa, kus ta oma isa haual tantsib.

Elamus seegi, aga tahaks rohkem! Videote leidmist raskendab muidugi ka asjaolu, et ma äärmisel juhul vaid paari videokunstnikku nimetada oskan. Oijah.

Kuu aega tagasi virisesin, et Paraphernaliast pole ehted kohale jõudnud. Nüüd ikkagi jõudsid, olgugi et selleks läks kolm kuud. Niisiis tellige julgelt!

Rohkem kahjuks kirjutada ei viitsi.

Tegime täna klimbi-kanasuppi! From scratch!

Enne, kui unustan: miks on Reformierakonna europarlamendi valimiste reklaamides Raivo Järvile ette joonistatud toakalt lai vunts ja miks on Urve Tiiduse pildi all nimeks Hardi Tiidus? Kui ma esimest korda seda reklaami Üliõpilaslehes nägin, mõtlesin, et tegu on ajalehetoimetuse vigurväntade kätetööga, aga täna nägin samasugust reklaami ka KesKusis. Vuntsidest võiks veel aru saada, aga lugupeetud Hardi Tiiduse puhul on tegemist ju suisa kadunukesega. Nii küll ilus pole.

Kirjutama ajendasid mind aga kaks Keiule antud lubadust, mõlemad neist juba mõnda aega murtud. Välja vabandada pole mul end õieti millegagi, kuna auditoorne õppetöö on juba esmaspäevase seisuga minu jaoks läbi ja ega kogu aeg lõputööd ka kirjutada ei jaksa. Tõtt öelda olen ma ainult paaril päeval jaksanud oma töökesega tegeleda, aga hetkel ootan juhendajalt kommentaare ja õpetussõnu, enne mida ma jätkata ei söanda (loe: ei viitsi eriti). Aga kaitsmine on nagunii alles augusti viimasel nädalal, nii et aega on. Seoses aktiivse õppetegevuse lõpuga pole mul aga enam midagi soomeugrilist siia kirjutada. Nii tekibki küsimus, millele mu aeg ometi kulub.

Eile näiteks ärkasin kell 15.15 (õõhhh, mul läks praegu õlu silma) ja alustasin hommikut 11 tundi avatuna seisnud Heinekeniga. Kaunis päeva algus jätkus vannitoas, kus ma oma üllatuseks WC loputuskastilt punase küünla leidsin. Selgus, et elektrit pole ja kui pole elektrit, pole arvutit  ja kui pole arvutit, pole pokkerit, mistõttu oli üürnik sunnitud minu juurde tulema. Õhtul oli natuke plaanis Plink Plongi kluppi Honey Poweri konsale minna, aga kahetsusväärsel moel möödus kontsert meie jaoks vaheldumisi “Il Divot”  ja “”Americn Dadi” vaadates, pasteedisaia süües ja magades. Kuna konsal oli vist piinlikult vähe kuulajaid, katsume oma karmavõlga kustutada tavapärasest rohkem Honey Powerit kuulates, et Last.fm neile senisest rohkem naelu saadaks.

Eile hakkasin ka lugema Peter Watsoni teost “Kohutav ilu”, mis peaks endast kujutama 20. sajandi intellektuaalset ajalugu, hõlmates nii kirjandust, kunsti, poliitikat, täppisteadusi jne. Raamatute mõõtkavas on teos sama paks kui mu kõht inimesete mõõtkavas, aga pole hullu! Tegin täna sutsu taustauuringut ja selgus, et 2005. aastal kirjutas Hasso Krull Sirbis nii:

Watsoni XX sajandi intellektuaalne ajalugu on odav ja halb aseaine, mis sisendab tuimust ja ükskõiksust. … Ladusa jutuga briti ajakirjanik, kes kasutatud kirjanduse ja viidete järgi otsustades on ilmselt umbkeelne, … Selline stiil tuleb küllap enamikule lugejatele tuttav ette. No muidugi: tabloidid, naisteajakirjad, seltskonnakroonika…

Paistab, et loen rämpsu! Aga mis teha, kui iga teoses käsitletud persooni või sündmuse kohta eraldi teatmeteost läbi lugeda ei taha/viitsi. Pealegi tuleb arvestada asjaoluga, et herr Krull on kahtlemata minust kordades targem ja aastates vanem. Noh, mööda külgi ikka maha ei jookse + ehk arendab vähemalt mu kriitikameelt.

Olen ka filme vaadanud, kuigi mul on kalduvus vara magama jääda ja seepärast kipub nii mõnigi taies poolikuks jääma, nagu näiteks see “Il Divogi”. Seepärast olen ma üle keskmise sarju vaadanud ja enda jaoks näiteks “Family Guy” avastanud. Rääkimata “American Dadist” ja “Chuckist”. Piinlik küll, aga viimane esindab sellist kogupereäksi žanri, kus keegi pole piisavalt cool, et suitsetada. Kõlab äärmiselt tobedalt suitsetamist propageerivana, aga mõelgem sellistele ägedatele seriaalidele, nagu “Nighty Night” ja “Californication” ja muidugi “Black Books” ja ee… kindlasti on neid veel või kui seriaale pole, siis filme ikka. Kuigi nüüd sai just siin paralleelselt seda teemat Silluga arutatud ja jõudsime üksmeelele, et khuulid suitsetavad tegelased lisavad filmidele/seriaalidele meelelahutuslikku aspekti, mis sellest tulenevalt vähendab vähemalt mingil määral nende teoste tõsiseltvõetavust. Rääkides tõsiseltvõetavusest ajas mu vestluspartner just pindise Alexandri ümber, aga pole hullu, operatiivse tegutsemise tulemusena on vaip juba pesumasinas! Teema lõpetuseks pean aga tõdema, et hetkel ehib mu rinnaesist mitte Dylan Morani, vaid Dallase pildiga särk.

Prima Vista üritustest väisasin kahjuks vaid Kahu, Vaheri ja Mihkli diskussiooni eesti rokkbiograafiate teemal. Janika Kronberg, mulle tundmatu naisterahvas ja Jaan Kaplinski rääkisid enne ka päevikutemaatikast kirjanduses. Hetkel meenub neist ettekannetest, et Elo Tuglas käänas nime Tuglas Tuglas:Tukla (kavatsen isegi edaspidi nii teha) ja Kaplinski arvates on armastusest keerlisem kirjutada kui orgiatest (nõus, nõus, nõus). Rokiarutlus tekitas aga piinlikke tundeid (umbes nagu vaadates filmi “The King of Comedy”), kuna vastamisi olid pandud väga ebavõrdsed isikud. Siinkohal pean oma mõtiskelud aga pooleli jätma, kuna Genialistide Klubis ootavad mind Köök ja Maikameikers ja Estrada ja Munapiiks ja Gammapoiss. Tegelt ootan ma muidugi neid rohkem kui nemad mind. Kuna ma kardan, et homme hommikul ei pea ma siiani kirjutatut enam avaldamisväärseks, postitan selle parem kohe! Vastasel juhul on jälle paar nädalat vaikust.