Miks rõõmustada Eestis elamise üle?

Sest 6. oktoobril esineb Club Hollywoodis KLAXONS!!! Info põhineb kaks nädalat tagasi kuuldud kuulujuttudel, Kristinal ütlustel ja Klaxonsi myspace‘il. Karta on, et ees ootab poolteist kuud risti- ja põikisuunalisi ootuserutusvärinaid. Myths of the Near Future on ikkagi mu senise elu tipphetkede tunnusmuusika, ärgem seda unustagem.

Näidiseks üks tõeline küttelugu: Klaxons – Magick

Nagu sellest veel vähe oleks, esineb juba 12. septembril Juuksuris instrumentaalbänd Bell Orchestre Kanadast (tänud Martinile operatiivse info eest). Muidugi mõista hoopis teist sorti asi kui Klaxons, aga nende mõlema ilu peitub lihtsalt eri tasandeil. Kiire nagu ma olen, õnnestus endale isegi tasuta pääse saada, mis tähendab, et juba teist korda elus saan Sarah Neufeldi ja Richard Perryt (mõlemad Arcade Fire’i liikmed) näha ilma piletit ostmata! Lisaks toimub enne kontserti foorum-seminar, kus käsitletakse “intellektuaalse rockmuusika seoseid džässi ja klassikalise muusikaga“. Sõna võtavad nii kohalikud muusikatargad kui ka Bell Orchestre’i liikmed. Tundub ju väga huvitav, eksole.

Viimasel ajal tuleb südamerütmihäireid põhjustavaid kontserditeateid nii tihti, et oh-oh-hoo! Mul on lausa hea meel, et on põhjust raha kulutada nii meeliülendavaile asjadele.

Sigur Rósi kontserdist on sellest kirjutamiseks juba natuke liiga kaua aega möödas ja pealegi olen ma vahepeal ära kasutanud kogu oma muusikakirjeldamise sõnavara (paarileheküljeline kasutusjuhend omatehtud dvd-le, mille ma praktiliselt sunniviisiliselt kellelegi pihku surusin). Ma ei kuulu selliste Sigur Rósi andunud fännide hulka, kes kontserdil soolasambana seisid ja kahe käega peast kinni hoidsid, aga mu viimase viie aasta Top 100 bändide edetabelis on nad esikümnes kindlasti. Ma usun, et kes juba kontserdile tulid, said ootustele vastava (või neid ületava) elamuse osaks. Kõik oli lihtalt NII ILUS – alustades Orri sürridest botastest ja nende kõigi sädelevaist nägudest ning lõpetades puruksmängitud kitarripoogna ja Jónsi falsetiga. Minu meelest on nende lugude hiilivalt lömastav jõud tuntav ka kodustes oludes kuulates, aga laivis on see muidugi ilmsem ja vahetum. Võimaluse korral oleksin neid kuulanud-vaadanud mõne padja najal lamaskledes, aga mis parata, tuli seismisega leppida. Nii mõneski mõttes mõjus see kontsert mulle nagu mullune Arcade Fire’i elamus Ferraras, kuigi viimase bändiga on mul vist aegade jooksul kirglikum suhe olnud…

Kas keegi oskab pakkuda, miks mulle on jäänud mulje, et Sigur Rósi truima fänkonna moodustavad meesisikud vanuses 20±3 ja 31±3 aastat? Mulle millegipärast tundub nii, kuigi ma ei oska isegi mitte endale ühtki head põhjendust välja pakkuda.

Ilusad seigad, tõigad, helid, sõnad, joobed, kätlused, oleskelud

Viimasest kirjutamisest on möödas juba vaat et nädal, aga tegelikult pole ma ise seda õieti märganudki, kuna mul on ilmselgelt muudki teha olnud. Tõsi küll, ma olen terve virna paberilipakaid ja järjehoidjaid mingisuguseid nüüdseks peaaegu arusaamatuid märksõnu täis kirjutanud, aga siiani pole olnud aega nende ümber postitusi valmis toksida. Kuna mul on täiesti segi kõikvõimalike sündmuste järjekord, kirjutan asjust parem tähestikulises järjekorras. Sigur Rósi konsast tuleb eraldi postitus, sest pärast nelja tundi kirjutamist sai mul lihtsalt jõud otsa ja magada tahaks ka ju millalgi.

Niisiis seekord käsitletavad märksõnad on: Diletantide Avangard, empaatia, Jaan Kaplinski, kaksus- ehk duaaljoove, kristlik müstika, laulupidu, Levikas, Ronald, ungarlased, viisakus, Who has the biggest brain?.

Uskumatult-ootamatult suurepärane kontserditeavitus!!!

Kaota veel korraks tähelepanu ja kõik imeline võib kõrvust mööda minna! Alles täna sain teada, et Eleanoora Rosenholm tuleb 27. septembril Von Krahli esitlema oma uut plaati “Älä kysy kuolleilta, he sanoivat”. Vähemalt selline info on üleval ta myspace‘i leheküljel, kus saab kuulata ka üht uuemat lugu “Ambulanssikuskitar”. Esimese hooga mõtlesin, et raudselt kõik peale minu juba teavad sellest, aga kontrollisin rada7-st ja Martini leheküljelt (mu autoriteedid :P) ja polnud kummaski. Oma suhtest Eleanoora Rosenholmi muusikaga kirjutasin kunagi talvel siin, mistõttu ei viitsi seda siin kordama hakata, aga “Maailmanloppu” videot võin ikka näidata:

Paistab, et septembris on vähemalt kaks nädalavahetust, mil end Tallinnas näole pean andma.

Ka siin tehakse muusikat

Teisipäeval käisin Péteri korterikaaslaste bändi konsal. Nende kollektiiv The Void paistis silma ja hakkas kõrva ainuüksi sellepärastki, et kaks teist bändi olid puhta jubedad. Vehi kitarriga nii hüsteeriliselt kui tahad, kui ikka mängida ei oska, siis ei aita miski. Kirjutasin sellest elamusest tegelikult juba last.fm’is, nii et muljete ja The Voidi tutvustuse saamiseks palun pöörduda sinna. Siseinfona veel nii palju, et kavatsen ühele nende kitarristile järgmisel korral kohtudes külge lüüa.

Neljapäeval käisin Gáboriga kohas nimega Garaboncziás. Olin sellest enne vaid jutte kuulnud, aga ise sinna sattunud veel polnud, kuna see asub kusagil pärapõrgus, kuhu sõidavad vaid kaks bussi ja kust koju jalutamine võtaks üle tunni aja. Loll olin, sest nagu selgus, et tegemist äärmiselt meeldiva kohaga, mis oma eklektilise mööblivaliku poolest meenutas veidi Juuksurit. Meeleolu oli pigem levikalik. Poisid baarileti taga olid mulle üpris meeltmööda, paraku ei saanud ma õieti midagi aru, misasja nad mulle kõik seletasid seal. Õllevalikus olid esindatud mulle tundmatud sordid. Kraanidest lasti musta ja punast õlu. See must oli tume nagu tume ikka ehk üsna vastik, punane oli aga niisama imelik. Meenutas… ma ei teagi, mida ta meenutas, aga igatahes mitte üht pärisõlut. Samas ei saa öelda, et halvasti oleks maitsenud. Igatahes jäi mu keel kahest toobist üsna pehmeks, kuna ma ju viimasel ajal pole harjunud suuri koguseid manustama.

Igatahes olin sinna läinud mingile kontserdile. Gábor ütles, et on selline mürabänd ja ma jäin uskuma. Esimesena astus üles kolmeliikmeline ansambel, mis oma kõlalt kangesti Shelton Sani meenutas. Trummarit nähes mõtlesin kohe, et ahhaa, see on keegi kohalik Ivo neil siin vist. Päris hästi tagus muidu. Üldmulje oli üllatavalt meeldiv (ma muud ei teegi, kui muudkui üllatun kohalikes bändides, ilmselt olen neid alahinnanud), kuigi paraku mitte nii erutav kui Shelton Sani kontsertidel kogetu. Nende nimi võis olla Tiffany, aga ma pole kindel, sest sain sellest alles pärast esinemist teada ja ega ma seal müra sees ei kuulnud õieti midagi, mis mulle kõrva räägiti.

Teise bändina oli ette nähtud ansambel, mille nimest arusaamisega mul samuti raskused olid. Kõlas umbes nagu “Požarski kotlet”, aga ma pärast tegin kodus kindlaks, et hoopis Pozvakowski oli. Ma arvan, et bändile ei tule kasuks, kui neil liiga keeruline nimi on. Neile pole see vist siiski suuri muresid tekitanud. Paistab, et Ungaris on nad omas nišis üsna tuntud – välja on antud juba kolm albumit ning tuurikalender on tihedalt täis, kusjuures neil on ees mitmed kontserdid Euroopas Isise soojendajana. See juba on midagi. Seda kõike sain ma muidugi alles pärast kontserti teada. Kontserdi ajal olin tugitooli vajununa niisama lummatud nende post-rocki tõlgendustest, mis aeg-ajalt päris ekstreemseks müraks ära kiskusid. Nad avaldasid mulle täitsa muljet lausa. Oma osa oli sellel ka audioelamusele külgepoogitud videolisandil. Püsti olid pandud neli-viis väga retrolikku projektorit (sellised 8mm filmide näitamiseks või ma ka ei tea, sorri), millega valgetele linadele küll telegraafijaama tegemisi, küll “Nu, Pogodi!” multikat näidati. Kuna baari seintel oli palju peegleid, tekitasid needki tahtmatult või tahtlikult projitseerituga mingisuguse sürri sümbioosi. Seega kuulutan kontserdi õnnestunuks, kuigi mul vahepeal silm kinni vajus. Aga see oli mu isiklik probleem. Kell üksteist oli pidu läbi ja sain üüratult kaua bussi oodata. Kuna baariga samas majas elab keegi tülinorija vanamutt, lõppevadki seal peod tavaliselt vara ära, kuna politseiga on neil juba sekeldusi olnud. Tegelikult pole neil vist ka mingit luba seal hilisel ajal mürgeldada.

Täna pidin minema Korai Öröm‘i kontserdile ning sellele eelnevalt õhtusöögile Gábori juures, aga jätsin selle vahele lootuses, et tegelen selle asemel õppimisega. Loomulikult ei tegelenud. Vähemalt jäi raha alles. Nii oligi, et ainus mõttekas tegu oli tänase päeva jooksul jõusaalis käimine. Kuna ma enam-vähem terve päeva maha magasin, olin pauerit täis ja läbisin jooksulindil 61 minutiga 9 kilomeetrit. Hea tunne oli pärast hingeldades.

Nüüd on kindel: Balkanil seiklen ma 8. juunist 15. juunini, sest just selleks ajaks on siiamaile oodata Kaisat, kellest siis nädalakeseks mu reisikaaslane saab. Kui ma Serbias käisin nii, et lihtsalt läksin ja kohapeal vaatasin, mis, kas ja kuidas saab, siis seekord peab vist natuke rohkem eeltööd tegema. Aga siinkohal kasutan ka võimalust ja tervitan Janikat ning soovin talle meeldivat ja ohutut reisi Hiina Rahvavabariiki! Võimaluse korral boikoti Hiina tooteid! Ma isiklikult tegelen praegu sobiva disaini ja sõnumiga pildi otsimisega, et lasta omale jõusaali tarvis valmistada verise olümpia vastane särk.

Viivitusega Odessa POPist

Kuna viimasest Odessa POPist on tervelt nädal möödas, pole eriti kohane selleteemalist arvustust või midagi muud säärast kirjutada. Küll aga tahaksin südamelt ära öelda paar asja, mis siiani minu ja Janika vahele on jäänud. Esiteks tahaks tänada seda dj-d, kes Eleanoora Rosenholmi lugu “Kiltti vai tuhma” mängis. Aitäh! Just see lugu tervitas mind esimesena, kui Krahli sisse astusin. Teiseks tahaks avaldada oma sümpaatiat twee-nilbikutele kollektiivist Strip Squad, kuna just nemad olid ainus bänd, kes mulle sel kontserdil midagi pakkus.

Strip Squad – Unreliable Narrator

Käyttöohje hiilgas erakordse igavusega. Kombinatsioon kurb poiss+kitarr+soov tüdrukuid võluda, võib töötada väga hästi, aga samas muidugi võib ka mitte. Honey Poweriga on see häda, et nad ei ole mind siiamaani mitte ühelgi kontserdil kuidagi liigutanud. Ma ei saa aru. Olen end nende loominguga harjutanud kodus enne ja pärast nende ülesastumisi, aga ei midagi. Kõik tühja. Igav, igav, igav. Äkki olin ma tol õhtul liiga purjus? Ka seda ei tahaks kuidagi uskuda. Noh, kõik bändid ei saagi meeldida.

Torti ja plaadikooki ja nelke!!!

Tekib ainult küsimus, miks ma sel ajal siin olen!?

Peamiselt meestest

Neljapäeva pärastlõunasse sattus ülirõõmus taaskohtumine Bastieniga, keda ma viimati suveülikooli lõpupeol nägin. Ma pole sellistes olukordades just sageli ülitundeline, aga seekord oli küll nii, et kui ta seal ELTE ees mind kaugelt hüüdis, siis tormasime üksteisele otsa ning kukkusime aga kohe kallistama, musitama ja taasnägemise uskumatuse üle ahhetama. Tõesti kummaline käitumine minu poolt, pole üldse harjunud nii, aga tol momendil tuli see täiesti iseenesest. Kuigi mul oli juba üsna kiire, jõudsin tal siiski korraks külas käia. Näitas mussi ja mängis mulle pilli, nii numpsik. Aga siis oli juba aeg tagasi Helina juurde tõtata, et piduõhtuks end ilusaks teha.

Vabariigi aastapäevale pühendatud Revalia kammermeeskoori kontsert ja sellele järgnev vastuvõtt kulgesid sujuvalt ja suuremate üllatusteta. Meeldiva üllatuse pakkusid laulvad eesti mehed – kartsin, et pean igavust kannatama, aga oli hoopis väga kaunis. Nutma siiski ei ajanud. Samamoodi positiivselt üllatas ka suursaadik, kelle printer tuksis oli läinud ning kes seetõttu plaanitust poole lühema kõnega esines. Mul tekkis küsimus, mis keeles ta seal oma ametiasju ajab. Kas tõesti ungari? Sest inglise keel oli tal küll üsna katkine… Pärast käed rüpes püstiseismist (kuna hilinesime moodsalt, ei jätkunud meile enam toole) sai näpu vahele sööki-jooki kogutud ja edasi seistud. Eesti tüdrukud said saadaolevate kodumaiste joogiproduktide kvaliteedi- ja ehtsuskontrolli ettekäändel muudkui ühe kelneri juurest teise juurde kilgata. Nii ka mina. Viin oli karge ning veinipokaalis pakutud A. Le Coq Special maitses kahtlemata paremini kui näiteks kohalik Arany Ászok. Vana Tallinnat ma millegipärast isegi ei proovinud. Olgu ära märgitud, et ma ei liialdanud millegagi! Võib-olla neid kalu tainas oleks võinud ainult vähem süüa. Üldiselt oli okas olemine. Tore oli ka kohtuda kaasmaalastega, kelle olemasolust ma enne vägagi teadlik olin, kuid keda ma kas üldse näinud polnud või siis ainult kusagilt kaugelt poole silmaga, kusjuures vaadet oli segamas veel trammipeatus.

Järsku oli aga käes lahkumishetk ja ma sattusin kuidagi Helina ja kooripoiss Viljariga kaasa minema. Läksime sööma itaalia restosse, kus ma juba ükskord oma hundiisuga hiilata sain. Ega ma seegi kord kehvem polnud. Eriti teravalt paistis see silma Viljariga võrreldes, kuna ta sõi umbes neli korda vähem kui mina. Oleks vist sobilik häbeneda? (Mul, ma mõtlen.) Jututeemad kiskusid kuidagi selliseks, et Viljaril paistis korduvalt suu lahti vajuvat. Teada värk, ega me Helinaga mingit tilu-lilu ümbernurgajuttu ju ei harrasta.

Järgmiseks peatuseks oli Szimpla, kus oktoobrist alates karske Viljar pálinkalõksu langes. Andestatav. Seltskond oli tolleks hetkeks juba nats suurem. Nägin uuesti ka Bastieni, kes mind ühel hetkel teise lauda kiskus ja oh üllatust, seal oli ju Chloé! See tsikk oli samuti mu rühmakaaslane suveülikoolis. Oijah, väike maailm või vähemalt väike Euroopa… Külastamata ei jäänud ka Vittula, kus kaks klaasi soodavett mu katuse nii sõitma panid, et ma lisaks mõnele punkluulereale seinale “Tervitan R…. L……” kritseldasin. Andestad, Arnold? :D Nautisin tagasihoidlikus joobes vähem tagasihoidlikus joobes sõprade vaatlemist ning hoidsin seekord oma pea tervena. Bastien tahtis mind vahepeal mõnele inimesele tutvustada, aga selgus, et me juba tunneme üksteist. Naljakas :) Kogemata hakkasid avalduma mõne varjatud keeleanded ja nii saime päris palju prantsuse keelt kuulda. Ma õppisin ütlema “Je suis une petite pute.” Mine tea, mil seda vaja võib minna. Heleni, gyrosiplekilise mantliservaga Kirsi ja Tamásiga ma kaasa ei läinud, vaid kusagil kella viie paiku tatsasin siiski Helina juurde, kuna ta oli lubanud mulle voodi valmis teha ning muidugi ka pidas oma lubadust. Hommik saabus pärastlõunal, kui ma meile mäkist turgutust tõin. Helina suutis end alles kella neljaks voodist välja ajada, aga mis tähtsust sel on, sest nagunii oli alles reede. Korralikku joont jätkates sõitsin õhtul Szegedisse tagasi, sest jumal teab, mis muidu juhtuma oleks võinud veel hakata.

Ülejäänud nädalavahetus on üsna tühja läinud. Pole eriti midagi lugenud, sest pole viitsinud piisavalt keskenduda, et ungarikeelse kirjandusega tegeleda. Pealegi sain lõpuks oma wifi tööle ja teada värk, millist ajakulu see endast kujutab. Täna oli suurepärane kevadilm, mille puhul pikki jalutusringe tegin. Üritasin kirillitsaga klaviatuuri leida, aga ma otse loomulikult tulutult. Küll aga õnnestus jäätist süüa ja kürtőskalács‘itest eemale hoida. Käisin ka muuseumis Victor Vasarhely (1908-1997) näitust vaatamas. Päritolult ungarlane, kuid suurema osa elust Prantsusmaal veetnud kunstnik oli väidetavalt üks op-art‘i alusepanijaid. Mulle jäi ta töödest mulje, justkui oleks matemaatik järsku loomepalangusse sattunud ning kunsti tegema hakanud. Ilmselt nende optiliste illusioonide tõttu, mis paljudes ta töödes esinevad. Tegelt tal vaevalt midagi matemaatikaga pistmist oli, enne kunstikoole õppis ta hoopis meditsiinikoolis. Kuigi ta pälvis tähelepanu juba 1930ndatel, jätsid mulle sügavaima mulje 1960-1970ndatest pärit teosed. Näiteks selline aastatel 1968-69 valminud vaip “Vega-Sakk” mõõtmetega 257 x 255 cm:

Just selle monumentaalsus muutis selle optilise viguri eriti retsiks. Istusin ja vahtisin, kuni silmad valutama hakkasid. Muidu oli ta põhiliselt vist siiski maalikunstnik, kuigi jah, näitusel oli üsna mitu vaipa ning mõned kollaažid ja ka litograafiad (kui ma nüüd selle tehnikaga puusse ei pane). Ühesõnaga kaunis elamus pühapäevaks. Meeldivasse kogemusse panustasid ka muuseumitöötajad. Härra garderoobis käitus muga nagu miskise daamiga ja aitas mulle isegi jaki selga, muuseumitädi näitusesaalis tuli mulle aga vahepeal kõrva sosistama – soovitas lähemalt vaadata, et ma õrnalt visandatud pliiatsijooni näeksin. Kaunis. Pidin just kirjutama kirjandi oma Ungariga seotud muljetest ja see tuli üsna virisev. Nüüd pärast seda muuseumiskäiku hakkas piinlik ja mõtlesin, et peaks seda kirjutist natuke positiivsemaks vuntsima.

Olen seda posti ebanormaalselt kaua kirjutanud, kuna vahepeal jäin Fonal Recordsi leheküljel tuhnima. Pole sinna ammu vaadanud ja kuna ma just täna üle pika aja ühe virtuaalsõbraga Soulseekis soome mussist rääkima sattusin, siis see tuletas seda viga meelde. Miks ma pole enne Eleanoora Rosenholmile mingit tähelepanu pööranud? Mis õigusega? Kui õnnestuks ta loomingut ainult kusagilt suuremas mahus varastada…

Roknrollist barbaarsuseni ja tagasi (illustreeriva materjaliga!)

Niisiis reedel oli kavas ColorStari kontsert. Esiteks soojendus Gábori juures, mille kohta mul suurt midagi öelda pole, aga vaadake niisama pilte. Siin on náha Gábori tüdruk, kelle nimekujus ma endiselt páris kindel pole.

Siin on Gábor, Bob, Judit ja Orsi, kui mul óigesti meeles on.

See oli keerulise nimega tüdruk, kellega ma esimest korda kohtusin. Küll aga teatas ta, et ta on juba must kuulnud. Milline egolaks mulle, samas ma muidugi ei tea, mida ta kuulnud on.

Siis láksime konsale. Párast joogi ostmist nágin Péterit ja vajusin tema lauda. Nojah, sinna ma jáingi ning Gábori seltskonda ma enam sel óhtul ei náinud ja kontserdist ei tea ma ka midagi. See oli vist üsna ebaviisakas minust. See-eest tutvusin lópuks korralikult Dánieliga. KUIGI tuleb tunnistada, et tema nimi jóudis mulle kohale alles hommikul ja alles hommikul sain ma ka lópuks pihta, et ta mu udmurdi keele ópetaja poeg on… Táitsa lollakas olen, pole midagi öelda. Ma olin teda tegelikult ennegi náinud ja ta tunduski kuidagi tuttava náoga olevat, aga… Okei, igatahes alloleval pildil siis pool Danit, pool Péterit ja minu pólv.

Jates üritas mingi nómik mulle külge lüüa eriti tobedal moel ja teenis sellega ára mult ühe sümboolse kórvakiilu. Mul on selle párast tegelikult vága piinlik, kuna káitusin nagu mingi oss. Aga ta oli purjus ja ebameeldiv. Kuigi sama vóis vist ka minu kohta öelda. Igatahes edaspidi kavatsen normaalsemalt end üleval pidada. Pfff. Jah, piinlik ikkagi. Párast Jatet láksime Mignoni, aga jóudsime sinna váhe hilja ja kell neli löödi meid sealt válja. Járgmine vahefinish oli Boci söögipeatus. Párast einete lópetamist visati meid aga sealtki válja (póhjus: vt alloleva pildi vasakusse alumisse nurka).

Lópuks maandusime Dani juures. Kuulasime mussi ja seletasime niisama kella kaheksani.

Árkasime poole kolme ajal. Eelmisel nádalavahetusel vóóras kohas árgates oli üks esimesi asju, mis silma jái, udmurdi-ungari sónaraamat. Seekord siis udmurdi keele ópetaja poeg. Metsik. Káisime siis pead parandamas, kuigi tegelikult polnudki halb olla. Koju jóudsin pimedas:

Nagu náha, on siin lund sadanud. Isegi praegu sajab. Páris kummaline, ma poleks oodanud. Igatahes eilse óhtu vahtisin kodus ja ei suutnud oma ajusurnud keha isegi mitte nii palju liigutada, et poodi minna, kuigi süüa polnud midagi ja kóht oli rámedalt tühi. Reedeóhtu kohta tahaks veel lisada paar asja: 1) viinakoksid óllega on siiski vága halb kombinatsioon isegi siis, kui oksendamisest ónnestub kórvale hoida 2) poleks pidanud ühe óhtu jooksul Péterilt 15 korda küsima, millal ta oma kodulinna sóidab 3) Gáboril ja Péteril paistab olevat mingisugune vóistlus ja mina olen selle vóistluse keskmesse sattunud millegipárast. Kuigi ma ei saa aru, milleks see kóik vajalik on, seda enam, et neist kumbki must Sellisel Moel ei huvitu. Vóiksid oma probleeme muul moel lahendada. 4) ma oleks pidanud end paremini üleval pidama, kuigi midagi márkimisváárselt jubedat ma ei teinud.

Másfél ja muud asjad

Mu vastas istub arvuti taga vist üks tüdruk, kellele mind eile tutvustati, aga ma pole páris kindel… Tegelt olen kahtleval seisukohal vist vaid sellepárast, et ebaviisakuses end mitte süüdi tunda :P Et siis jaa… eile káisin váljas :) Ónneks ei pidanudki kogu aeg ungari keeles ráákima. Alguses Gáboriga küll üritasin, aga ma olin vága tagasihoidlik ja nóme oli nii ning seetóttu lülitusime inglise keelele ümber. Seltskonnast enamik sai váidetavalt inglise keelest aru, aga ise ráákida ei osanud. Kuna mul umbes sama várk ungari keelega oli, siis asi klappis :) Esiteks tehti mulle kui külalisele neli ólut válja… hókk… Sain esimest korda elus kuulata Másféli, kelle kontsert óhtul kavas oli. Helináited olid paljulubavad. Tuletasid vága midagi meelde, aga tol hetkel ei meenunud, keda vói mida. Párast inspireeriva joobeastme saavutamist meenus Mahavishnu Orchestra. Jah, voh, neid meenutas nende laiv. Miks ma selleteemalise sónumi Péterile saatma pidin, on aga praegugi segane. Igatahes Gábori juures tutvusin siis mitmete inimestega, kellest üks endale just parasjagu toanaabrit otsis. Juhtumisi oli ta nimi Orsi, justnagu mu praeguse korterinaabrigi :P Aga ma veel ei koli kuhugi. Ootan stipendiumiotsust ja kui see on jaatav, otsin veebruarist uue toa omale ja siis teatan sellest ka Orsile. Ma ikka ei suuda kuidagi teemas püsida. Kuigi ega suurt midagi polegi kirjutada tegelt. Vajusin seal vahepeal millegipárast móttesse vói olin niisama áraoleva náoga, mis andis Gábori prutale (kelle nime osas mul kahtlusi on, mistóttu ma teda siin nimepidi ei nimeta) póhjust veits muiates márkida, et jaaa, Péterit ei ole siin :) Siis hakkasid teised ka Péterist ráákima ja paistis, et nii mónigi oli üsna rahul tema mittekohaloluga… Ta on vist vaenlaste kogumiseks piisavalt shovinistlik tüüp ja tal pole kommet oma arvamust vaka all hoida.
Igatahes tegime siis sooja, kuni aeg oli küps konsale minemiseks. Inimesi oli tunduvalt váhem kui sel tobedal Quimby konsal, aga pilet oli 500 forintit odavam ehk siis seekord 800. Jóin veel ólut, siis juba enda kulul… Kontsert oli mónus. Vokaalita, kohati nagu fusion, improviseeriv nagu jazz, meeldivad bassikáigud, aga ega ma seda kóike siis küll ei móelnud, sest mul juba katus sóitis parasjagu. Ma sain aru, et muidu on nende muusikasse segatud ka drum’n'bass, aga ónneks vói kahjuks ma seda eile ei táheldanud, aga vóib-olla see oli olemas, ma ei pannud lihtsalt táhele. Vahepeal láksin vetsu ja kui tagasi tulin, oli konsa lábi ja ma ei náinud kedagi tuttavat. Hetkeks olin segaduses, aga siis tuias veits üksi ringi ja ma kardan, et ka tantsisin. Hm. Aga mis seal ikka. Lópuks leidsin üles ka Gábori ja ta tüdruku, aga olin kuidagi vásinud ja játsin vaid hüvasti. Meeltesegaduses láksin veel Bocisse sööma :S Meil on siin selline ööpáevaringselt avatud söökla moodi asutus, kus 432 forinti (26 kr) eest saab paneeritud juustukántsaka, kausi riisi, pannkoogi ja klaasi kokakoolat :) Muid toite saab ka muidugi, aga ma söön peaaegu alati üht ja sama asja seal. Koduteed ma jálle tápselt ei máleta, aga koju ma igatahes sain. Hásti, et ettenágelikult veepudeli voodi kórvale sáttinud olin, sest hommikul oli mu keha veesisaldus vist umbes 10% kandis. Ühesónaga ma praegu üldse ei viitsi kirjutada tegelikult. Láhen hingan vársket óhku suurepárase muusika saatel, söön kaks vóileiba, ehk lausa ühed kiirnuudlidki ja siis játkan oma udmurdi muinasjutu tólkimist. Ajeeee. Homme tuleb mu sóber maalt tagasi, siis on taas midagi teha.

Teemast mööda veel üks asi: ma olen tavaliselt ikka móelnud, et kui ma just márkimisváárselt halb inimene pole, siis pikemas perspektiivis ei tohiks muga vága jubedaid asju juhtuda. See on vahel lohutav móte olnud. Aga viimasel ajal tundub mulle sellise váljavaate vóimalikkus hoopis kohutav, sest ma pole just teab mis kaunihingelisusega silma paistnud. Krt.

Kurva jó!

Nganssaani keele óppejóud kandis eile kampsunit, mille seljal oli tekst DRE55ED TO K1LL. Kuidagi naljakas oli :P

Udmurdi keele tund oli pisarateni naljakas. Peale Kozmácsi, minu ja Péteri oli veel üks poiss, kes mónikord harva káib ja kelle nime ma juba ára unustasin. Kui ta oma pikad mustad lokid maha lóikaks, náeks ta tápselt válja nagu üks mu sugulane. Igatahes ma lugesin neile luuletusi ja nemad tólkisid, aga see ei tulnud neil vága edukalt válja, kuna udmurdi sónavara on neil üsna piiratud. Sellest üksi ei piisanud, et nad teadsid, mida umoi (ek hea, hásti) táhendab :) Oijah, lóbus oli, pealegi on Kozmács selline mees, et lihtsalt ungarikeelse tólke etteütlemise asemel meeldib talle káte ja jalgadega kóik selgeks teha. Tunni lóppedes küsisin omale kodutööd járgmiseks korraks. Millegipárast arvasid kóik, et ma vóiksin porgandikooki teha :D Kohalik eesti lektor olevat teinud kunagi ja kóigile vága meeldis. Ma muidugi póiklesin kórvale ja parem tólgin muinasjutte :P

Párast tundi láksime poistega ólut jooma. Juba teine kolmapáev, mil Péteril tüpoloogiasse minemata jái, hehe. Poiss, kelle nime ma ei máleta, láks üsna varsti kooli tagasi, aga ta asemele tuli András, kes ásja sóidueksamil lábi kukkus ja selle párast vihane oli. Ei saanudki aru, kuidas neli tundi mööda oli láinud. Péter oli mulle juba enne teatanud, et óhtul láheme Jatesse Quimby (mitte et ma neist enne midagi kuulnud oleks) konsale… Vahepeal aga káisime kodust lábi ja mina hüppasin korraks ka Mignoni, kus lóppes meie baarituur nádal tagasi. Nimelt oli Péter seal veel párast paaril óhtul káinud ja üks ettekandja andis talle teada, et ma olevat midagi váártuslikku sinna játnud… Ehk siis sain oma mp3-mángija tagasi :D Hea, et siis mu armsad vanemad mulle juba uue ostsid :P Aga kujutage ette, milline nauding oli seda pilli sisse lülitada… uhh… see oli hea nagu vesi neljapáeva hommikul… !!!

Igatahes jóudsime kunagi siis ka Jatesse, kus ma kunagi enne káinud polnud. Klubi oli suur, ólu odav ja rahvast oli lausa nii palju, et isegi mina nágin paari tuttavat (korea tüdrukuid, kelle nime ma kolme kuuga ára pole suutnud óppida). Konsa oli… ma ei teagi… polnud suurem ka nende meelest, kellele muidu see bánd meeldib. Igav oli kuidagi, mistóttu üle paari loo ei kuulanudki, hángisime igalpool mujal seal. Kunagi láksime edasi Mignoni, kus oli üks Péteri tuttav paarike, kellele mind ka enne juba Jates tutvustati, aga mulle ei jáánud muidugi nimed meelde. Óhtu lóppes ebameeldiva episoodiga. Nimelt jáin ma korra üksi lauda, ettekandja viis klaase ára ja küsis midagi, aga kombinatsioon puudulik keeleoskus pluss tarbitud alkohol tói endaga kaasa kaks uut ólut, mille eest maksmiseks meil rahast puudu tuli. Oleme nüüd 70ft (4 kr) vólgu. Tána pidime uuesti sinna minema, Péter lubas ettekandjale shokolaadi osta. Piinlik lugu.

Kuna ma eile vaid ólut jóin, páásesin nendest jubedustest, mis nádal tagasi poola viinaga kaasnesid ja kuigi ma kella nelja paiku koju jóudes veel suht lakku táis olin, suutsin meigi maha vótta, hambad pesta ja oih, mulle tuli praegu kóne, ma pean nüüd Mignoni minema :D Trallalalaa ja Péter kutsus mind veel detsembri alguses Belgradi! Tal üks sóber láheb autoga ja siis on mulle ka koht. Saame náha.