Esiteks diskrediteerin end, teiseks pakun end tööle

Ööl vastu eelmist laupäeva tahtnuks kirjutada otsereportaaži Nokust, kus ma heaolust juhmistunud pilgu ja ammuli suuga kõrvaklappidest muusikat kuulasin. Näiteks seda lugu:

Laupäeva hommikul olid meeleolud muutumas, aga midagi väga hullu veel polnud. Kuidagi tore oli poole üheksa ajal Kopli trammist õue vaadata, sest kuigi saabuv pohmelus hakkas juba õlale koputama, olid sel raskel hetkel mind lohutamas mu ilus kleit, roosad kontsaga kingad ja ridiküli topitud sukkpüksid. Täie mõistuse juures olevana maganuks ma muidugi pärastlõunani, aga täie mõistuse juures mitteolevana olin eelmisel päeval lubanud peojärgse päeva maal veeta. Põhimõtteliselt on maal ju vahel täitsa tore, aga seekord ei vajunud ma esimese asjana mitte metsmaasikate keskele, vaid suvalisele kušetile, mis mulle ette jäi. Neli tundi magasin kuuma- ja külmahoogude rikast heitlikku und. Püüdes kangelane olla, rüüstasin pärast ka maasikaid, kuigi iga kord, kui kummardudes pead langetasin, pidin hääletult karjuma pistma.

Pühapäeval vinnasin maasikapurgi selga ja panin rattaga Balta poole ajama, sest äkilises aktiivsusepuhangus olin otsustanud oma ratta Tartusse viia. Rattahoidjasse ma seda muidugi paigaldada ei suutnud, aga õnneks aitas mind nooruke trikkrattur. Aitäh! Praeguseks olen ma küll vaid korra sõitmas käinud, aga mul on väga head vabandused.

Teisipäeval tahtsin blogida, sest mõtlesin kogu päeva sellest, kuidas halb narkotripp (võimalikke küsimusi ennetades: mu sellealased teadmised on teoreetilised ja põhinevad peamiselt Erowidil) peab olema midagi sellist nagu vaimne seisund päevade ajal. Kuna ma praeguseks enam labiilne pole, on raske neid mõtteid uuesti sõnastada, aga peamiselt mõtlesin ma väljakannatamatutele ja kontrollimatutele tujukõikumistele, mil puudub igasugune põhjus ja millest üle saab ainult oodates, kuni keemia su kehas ükskord maha rahuneb. Brrr. Samas mõtlesin ka, et tegemist pole blogitava mõttekäiguga, aga mis seal ikka.

Pärast narkootilisi metafoore on nüüd sobiv teavitada kõiki potentsiaalseid tööandjaid, et ma otsin tööd. Kuna ma olen peale tobedate kõnekujundite väljamõtlemise ja klimbisupi keetmise ka usinalt kirjutanud, kaitsen ma 31. augustil oma magistritööd teemal “Eitus udmurdi keeles”. Pärast seda on vaja päriselu elama hakata ja paistab sedapsi, et töötuna oleks see üsna keeruline. CV-d ma siia tippima ei hakka, aga töökogemused on mul panganduses, internetimeedias ja avalikus sektoris, hariduse soome-ugri keelte erialal olen omandanud Tartus ja Szegedis. Lisaks olen usin ja tööle ei hiline. Samas näiteks ei meeldi mulle telefoniga rääkida ja fenomenaalselt rabistamisvõimelisena ei sobi ma kuidagi portselanipoodnikuks või ettekandjaks. Igatahes usun ma, et kusagil leidub amet, milles ma kasulik saaksin olla ja mida ma hambad risti tegema ei peaks. Ae, ae, amet, kus sa oled?!

Sildid: otsin tööd