Elu kulinaarsest küljest

Ühel väga raskel hommikul sain Kaisaga kokku ja läksime Vapianosse. Kuna ma tol hetkel vaene ja valudes olin, ei söönud ma midagi, küll aga leidsin nende baari menüüst sellise vahva rubriigi nagu “Vapiano esmaabi”, kus leidusid järgmised joogid:

• espresso sidrunimahlaga – peavalu vastu
• kuum piim meega – haige kurgu vastu
• kuum sidrunimahl – külmetuse vastu
• Bloody Mary – kõige vastu

Valisin loetelust esimese ja sain 25 krooni eest mõnusa espresso, topka vett ja sama palju värskelt pressitud sidrunimahla. Olin peaaegu hämmastunud, kui efektiivselt see kooslus lubatud eesmärki täitis! Pärast oli ikka tunduvalt kobedam olla. Sellest on möödas juba paar nädalata, mille vältel ma regulaarselt kamaluga sidruneid soetan ja nende sisu ise klaasi siristan. Praegugi on tass kahe sidruni mahlaga nina all, kuigi millegipärast paistab see täna kõhu valutama panevat. Samas pea ei valuta, nii et viriseda pole põhjust.

Ma olen vist viimase kahe kuu jooksul rohkem süüa teinud, kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Menüüsse on kuulunud nii improviseeritud püreesupid külmkapis leiduvast, hakklihakaste, kapsahautis hakklihaga, ühepajatoit, šokolaadikook, ahjulõhe, kartulipuder ning kõikvõimalikud variatsioonid lihakäntsakate ja juurviljade ainetel. Minu söögitegemiskogemusi arvestades on see ikka eepiline tulemus, kuigi tuleb muidugi nentida, et need gurmeesaavutused on sündinud koostöös Silveriga. Kuna ma siin täna kuidagi nii kodukanalist joont olen hoidnud, lasen aga parem samamoodi edasi, jagades teiega mõnusat retsepti, mille Keiult sain. Kinnitan, et selle supi tegemine on jõukohane ka kõige suuremale püreevõhikule.

Herne ja kartuli püreesupp neljale (tegelikult küll pigem kahele ja hea tahtmise korral võib ka üksi kõik ära süüa)

2 sl õli
8 küüslauguküünt
1 väike sibul
4 kartulit
4 dl kanapuljongit
200 g külmutatud herneid (mul sattusid ükskord ka külmutatud porgandid sisse, polnud häda midagi, värv oli ainult oranžim)
peotäis värsket tüümiani (ma tegin Santa Maria tüümianiga, polnud ka sugugi halb)
1 dl vahukoort
musta pipart

Kuumuta potis õli. Lisa hakitud küüslauguküüned ja sibul ning kuumuta paar minutit. Lisa kooritud ja tükeldatud kartulid ning kuumuta veel mõni minut. Vala juurde kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda keskmisel tulel, kuni kartulid pehmenevad. Lisa herned, tüümian ja vahustamata koor ning kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt ja püreeri sauseguriga või blenderis ühtlaseks. Maitsesta musta pipraga ja serveeri kohe.

Ükskord poetasin ka natuke peekoniraasukesi supi peale, oli ka päris normulks.

Eile käisime aga turul ja ostsime praadimiseks kilo räime! Sillu sai kõik räimed giljotineerida ja näpuga nende kõhtudest  läbi tõmmata, sest kui ma nuga käes kalaga silmitsi seisin, ei saanud ma vastikusest üle ega suutnud ühtki pead maha nüsida. Nojah, mu meelest on juba ainuüksi toorest liha suhteliselt rõve katsuda. Igatahes tema siis säristades kalapoistega panni ääres, kui ma tegelesin selliste süütute lisanditega nagu keedukartul tilliga ja tomati-kurgi-sibula salat hapukoorega. Mõnna.

Nagu sellest vähe olnuks, meisterdasin pärast veel šokolaadikoogi, mida hiljuti ühel sünnipäeval reipalt ahminud olin. Retsept leidub Fazeri küpsetamisšokolaadi taga, aga mingil lollil põhjusel oli Selveris absoluutselt kõigil selle šokolaadi eksemplaridel soomekeelse retsepti peale kleebitud eestikeelne juhis šokolaadi sulatamiseks, mistõttu olin sunnitud kohapeal rootsikeelset juhist dešifreerima. Sama retsept on tegelikult ka Fazeri lehel, aga seal on see natuke keerulisemaks tehtud.

Koogi tegemine käib aga sedasi. Esiteks tuleb võtta neli muna ja 2 dl suhkrut (mul läks kogu kodune suhkruvaru selle nahka) ning need siis vahtu ajada. Seejärel tuleb sulatada 200 grammi võid ja sama palju (80% tahvlist) Fazer Tumma küpsetamisšokolaadi. Selle sula massi peab siis tasakesi muna ja suhkru segusse kallama. Siis veel lisada 2½ dl nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit. Ikka kenasti segi ajada ja siis kuhugi vormi. Pista kook 200-kraadisesse ahju ja lase 12 minutit küpseda. Asja mõte on, et kook jääb seest tooreks ja selliseks pehmeks, nagu pildiltki näha. Fazeri koduka retseptis on veel midagi külmkappi panemisest ja millest kõigest veel, sellest ei tea ma midagi, sest ma lasin sel lihtsalt natuke seista ja siis võtsime juba piima ligi ja lasime hea maitsta.

Eks mul ole tegelikult ka päriselu, aga ma olen minetanud oskuse ja vist ka tahtmise sellest kirjutada. Sellegipoolest…

• Ükskord sattusin mingite filosoofide peole, kus lasti hästi alternatiivset muusikat, mis kaotas minu jaoks igasuguse alternatiivsuse, kui seda mitu inimest korraga kuulasid.
• Ükskord käisin Tapperis kontserdil, kus üks õhtu peaesinejaid bände jättis laval mulje liidrita kooslusest, kuna kõik laval figureerinud bändiliikmed olid kuidagi mannetud. Kahjuks neil rohkem bändiliikmeid pole.
• Ükskord käisin TÜ Karjääritalituse koolitusel, kus sain teada, et mitte ükski Eesti Vabaraiigi seadus ei kohusta kedagi tööl käima.
• Rohkem kui ühel korral olen kuulnud Ravo loenguid UK poliitikast, Suessi kriisist, postmodernismist jms.
• Ükskord mängisin Priiduga Juuksuris Backgammonit ja võitsin.
• Ükskord nägin unes, et sattusin mingisse kohta, kus kõik tegid kokaiini, mulle tegi üks gooti tsikk aga pahkluudesse tuimestavad süstid ning asus seejärel mu käsivart augustama. Mõtlesin kogu aeg, et see on küll veider ja ebamugav, aga valus see ju ei ole. Hirm oli ikka. Kui sealt välja pääsesin, selgus, et augud oli visuaalne illusioon, valguse mäng, tegelikult olid need vaid markeriga nahale joonistatud. Pärast suundusin autoga mööda Pärnu maanteed vineerivabriku poole, kus keegi naine oli autoga trammile ette sõitnud. Kõik oli vigastatuid täis, ühel oli käsi otsast ära nagu mingis Itchy & Scratchy osas. Kui läksin edasi hotelli Olümpia, mis unenäos asus Kaubamaja toiduosakonna kohal, olid seal tualettruumid täis inimesi, kes end verest puhtaks pesid, endal üsna lustlikud näod peas. Mäletan ka, et hotelli kohvikus müüdi kooke mitte terve tüki, vaid 3/4 tüki kaupa. Ma ei taha teada, mida see kõik mu alateadvuse kohta ütleb.
• Ükskord ka vigastasin end üle pika aja, aga ma ei räägi sellest rohkem.
• Ükskord olime poistega seltsis, kus arutasime, kes ja milliseid sanktsioone rakendaks, kui ma end alasti kisuks, sellisena veidi ringi jookseks ja päriks teed Põrgusse, kuhu üldiselt ühtki naist ei lubata. Katset praktikas läbi ei viidud.

Aitab tänaseks küll, viimane aeg hommikumantlist välja ronida ja midagi asjalikku teha.

Sildid: söök