Maarjamõisa EMO < Budapest < Szeged

Ma ei talu haiglaid ja küsimus pole üldse selles, kas ma parasjagu sealsete kannatajate hulka kuulun või mitte. Ka kõige süütuma haiguse puhul täidetakse blankette, kus on ka sellised lahtrid nagu “surnud” või “keeldub edasisest ravist” või “kopsus kiuned”. Lisaks on intensiivis spetsiifiliselt rõvedad lõhnad, aga väga ebameeldiv on ka lihtsalt erakorralise meditsiini ooteruumis oma tundi oodata. Täna avanes mul üle poole aasta võimalus seda taas kogeda. Nagu ma ilmselt korduvalt siingi maininud olen, põen ma raskekoelist jalavärdlust, mis väljendab end ebanormaalselt suurtes ja piinarikastes villides, millest ei pääse ma mitte ühegi kingapaari puhul. Eks ma olen sellega nüüdseks ära harjunud, aga seekordne trauma võttis isegi minu jaoks ootamatu pöörde. Kannan hetkel igati kvaliteetseid, mõnnasid ja süütuid Hush Puppies saapaid, millel pole kontsa ega midagi muud ohtlikku. Sellele vaatamata hakkasid nad mulle arusaamatuil põhjusil neljapäeval hõõruma ja laupäeva hommikul ärgates oli jalg paistes ja vill omandanud haiglaselt lilla väljanägemise. Kannatasin päeva ja otsa veel teisegi, mis kulus trammis, metroos, bussis ja lennukites jalgu piinates. Täna hommikul Tartusse tulles hüppasin aga otsemaid Maarjamõisas maha ja liipasin EMOsse. Ma arvan, et selles osakonnas tundub kõigile nende endi valu kõige jubedam olevat. Tõtt öelda mul nii valus polnudki, valdav emotsioon oli hoopis hirm, kuna olin  juba enne mõttes läbi mänginud stsenaariumid

a) veremürgitus

b) lihasööjabakter

c) gangreen

d) amputeerimine.

Aga siis tuli sinna üks ilus tüdruk, kelle krõnksus kehahoiakust võis kohe aru saada, et ta kannatab väljakannatamatu kõhuvalu käes. Mul hakkas tast nii kahju, et mul endal tulid täiesti pisarad silma ja siuke tunne oli, et mine või ja tee pai või midagi sellist. Kuid mul pole kommet ega julgust võõraid tüdrukuid kallistada ja seepärast ma seda ei teinud. Aga õige jah, olin seal ju enda häda pärast. Mind kamandati pärast poolteisetunnist passimist kirurgi juurde, kus ma uuesti ulguma pistsin ja suures meeltesegaduses ambulatoorse tegevuse nõusoleku lehe arstile mõeldud lahtrisse oma väriseva allkirja kritseldasin. Tegelikult on see muidugi naeruväärne – ma olen 23-aastane ja ei suuda end normaalselt ehk nutmata üleval pidada, kui süsti tehakse, kuigi ma olen doonorina ligi 15 korda vabatahtlikult oma veeni jõletuslikult suure nõela lubanud pressida. Aga kanda süsti tegemine oli suhteliselt rõve ikkagi. Surgiti siis midagi skalpelliga, pakiti jalg sidemesse ja saadeti minema. Kooserdasin aga takso peale,vasaku jala paljad varbad ja sidemes kand ema sussi pressitud, teises jalas saabas, ühes käes raske spordikott, teises seljakotisuurune käekott, seelik viltu seljas, endal silmad jänkupunased ja hääl värisev. Päris hale. Istusin siis päev läbi kodus ja sõin lagritsat, sest midagi muud süüa polnud, aga mul keelati nädala aja jooksul õues ringituterdamine ehk ka poeskäimine  ja pean siis nüüd toas vahtima, üks jalg võimalikult taeva poole suunatud, et see taas tursuma ei hakkaks. Ehk siis teine nädal koolis ja tööl käimata. Suhteliselt ebameeldiv. Õhtul tõi Kristina mulle õnneks virna lingvistikaülesandeid parandamiseks, mille eest ma ta kommi täis söötsin ja šokolaadigi tasku pistsin. Pärast tõid sugulased süüa ja nüüd tuli emme mulle üheks päevaks külla.

Kuid nüüd otsast peale alates eelmisest pühapäevast, 8. veebruarist. Sel päeval toimus koolinoortele mõeldud lingvistikaolümpiaadi Eesti eelvoor, mille viiest ülesandest kaks (udmurdi ja ungari) olid minu koostatud. Jee. Tegemist on ilmselt mu esimese ja viimase lingvistilise epic win‘iga. Nüüd on mul 184 eksemplari ühe ülesande lahendusi, millele ma punkte määrama pean. Püüan siis täpne ja aus olla. Olümpiaadil ma ise kusagil kohal ei viibinud, kuna minu ülesanne oli õhtuks Szegedisse jõuda. Kui tavaliselt on enne reisi selline meeldiv ärevus, mida võib äärmisel juhul varjutada vaid hirm lennukist mahajäämise ees, siis seekord oli valdavaks tundeks ebamääraselt halb aimdus, et midagi läheb veel väga pekki. Nagu pärast selgus, oli mul mingis ulatuses isegi õigus. Sellele vaatamata algas reis kenasti, kuna Tallinnas tegi mulle check-in‘i äge sõber Evert. See oli midagi heaendelist ja tõepoolest, lennukid alla ei sadanud ja millestki ma maha ei jäänud. Ungarisse jõudnuna pidin välja mõtlema kõige otsema skeemi vastu ööd Szegedisse saamiseks. Tulutult, kuna kogemused on õpetanud Ungari masinaid ja automaate mitte kunagi usaldama, ei söandanud ma Ferihegy 1 rongipeatuse piletimasinale lootma jääda ja kooserdasin kenasti kesklinna Nyugati jaama, et sealt siis lõpuks Szegedi rongile saada. Läks õnneks. Kohale jõudnud, võttis mind vaksalis vastu lakku täis Péter, kes oleks mullegi õllepudeli andnud, kui ta seda ise enne tühjaks poleks joonud (ta pidi mind ikkagi oma 20 mintsa ootama, kuna rong jäi ootuspäraselt hiljaks). Olles ära kuulanud esmased viisakusavaldused mu erinevate kehakumeruste mõõtmete aadressil, seadsime sammud Mignoni, kus ma seekord Zubrowkat ei joonud, kuhugi ei oksendanud ega ühegi tellimusega mingit jama kokku ei keeranud.

Umbes siis võis mulle meenuda üks asi, mida ma Ungari puhul absoluutselt ei kannata: jauramine nende kaunist minevikust. Okei, Péter oli purjus, aga ilmselt heljuvad ta tol hetkel avaldatud mõtted nii tema kui paljude ta kaasmaalaste südametes ka kainena. Üldjoontes on mulle jäänud mulje selline: tänapäeval on Ungaris kõik pekkis ja ilmselt surevad nad varsti välja, aga keda ikka huvitab, sest nemad ehitasid kunagi üles Belgradi ja Bratislava ning nende maa oli kolm korda suurem kui praegu. Ja mõelda vaid, praegu käivad turistid Belgradis Kalemegdanis ja ei tea reeglina tuhkagi sellest, kui suured teened on ungarlastel selle kindluse ülesehitamisel. See minevikus elamine ajab iiveldama, kuna näib, et teiste poolt ammu unustatud sündmused moodustavad ungarlaste jaoks piisavalt hea ja paksu rasvakihi, millest saab veel tükk aega ära elada ja tõepoolest, kui on siukste impeeriumide osa oldud, siis nad võivad endale tänapäeval hilinevaid ronge ja mittetöötavaid masinaid ja automaate lubada küll… või ei?

Igatahes edasi läks tavapärast rada pidi. Käisime vist veel Tescoski õlle järel ja trimpasime Péteri juures edasi, mille tulemusel me järgmisel päeval alles kella kuue ajal toast välja jõudsime. Tegelikult sai umbes sel päeval ka alguse mu ööpäevane bitchimine, kuna solvusin natuke oma sõbra peale. Esiteks ei arvestanud ta üldse sellega, mida ma teha tahtsin ja teiseks pidas ta oma märkusi ekslikult komplimentideks, kuigi need pikapeale minu jaoks alandavaiks muutusid. Aga mis seal ikka, õhtul Pivosse minnes suhtlesin ka korralike inimestega. Nägin Danit ja Gyenget ja Ritat ja Kincsest ja Attilat ja keda kõike veel. Kuigi Péter oli hommikust saati joonud ja pidi järgmisel päeval Pesti tööintervjuule minema, oli ta täiesti veendunud, et on tarvis edasi Jatesse peole minna. Ma olin selleks ajaks juba väsinud ja ta peale vihane, aga mis seal ikka, vähemalt olid ta korteri võtmed minu käes. Läksime siis ja lõpuks püüdis ta mingit rastapihvi ära sebida ja mina pidasin Gyengega pikad jutud maha. Ühel hetkel sai aga jaks otsa ja kobisin üksi koju.

Üllataval kombel õnnestus Péteril järgmisel päeval isegi oma intervjuule jõuda ja töökohtki saada. Pärast koju tulles tõi šokolaadi mulle ja leppisime ära. Vaatasime midagi ja passisime niisama. Olin omajagu väsinud, kuna oma päeva veetsin rampsis, kus õnnestus üllatavalt lihtsalt omale isegi lugejakaart saada. Nii et sellega sai siis enam-vähem läbitud ka see programm, millega ma stipendiumi taotluses lubasin Szegedis tegeleda. Paraku oli mu kallis udmurdi keele õps Kozmács haige, nii et teda tabada ei õnnestunud.

Kolmapäeval olime sunnitud ka kolima. Üsna tüütu arvestades seda, kui väsinud kõik olid. Sealt edasi ei juhtunud õieti midagi huvitavat. Vahepeal sai palju üksi hängida, kuna Péter oli deboris ja täiesti suhtlusvõimetu. Turnisin raamatukogus redelitel, kuna mind huvitavad teosed olid kõige kõrgematel riiulitel, kuna ilmselt olin ma üks väheseid, kes nende vastu huvi tundis… Õnnestus veeta veel kvaliteetaega Gyenge ja Gáboriga ja mitmest söögikohast kõhuvalu saada. Produktiivne seega. Kui reedel Péteriga rongijaamas passisin, mina Budapesti rongi ootamas, tema Orosháza oma, siis oli tunne, nagu läheksin vaid nädalavahetuseks ära ja naaseksin esmaspäeval, et siis seal kooli minna jne… Samas oli hea meel taibata, et tegelikult see nii siiski ei ole. Enam ma Szegedis elada ei tahaks, kuigi see üks aasta seal oli kahtlemata kena ja kasulik. Péterile lehvitada oli aga ikkagi kurb.

Rongis oli õudne. Esiteks oli see puupüsti täis ja inimesed ummistasid ka koridorid, aga sellest õudsem oli see küte, mis juhtumisi muidugi ka minu jalge alt huugas. Pärast tundi küdemist oli minestamishirm päris arvestatavate mõõtmetega. Mirja rääkis mulle pärast kellestki, kelle saapad olevat kord rongis ära sulanud. Tundub ulme, aga ma ei olekski nii skeptiline. Nyugatis võttis mind vastu Keiu, kellega kohe Mäkki tõttasime. Edasi viis tee meid veini järele ja siis juba Keiu nummisse apartementi. Tegime end kaunilt veinijumeseks ja läksime linna ilusaimate pihvidena Clarosse. Järgneva kirjeldamisel on sündmuste kronoloogilise järjestuse järgmine kuidagi raskendatud, nii et ma parem improviseerin. Ühel hetkel olid meie laua ümber veel ka Hedda & Sato, Yinka ja Tomi. Meeleolu oli… ee… ebastabiilne ja ülemeelik ning kahtlemata väga aus. Õlled ja tundmatu sisuga kokteilid tegid oma töö ja nii polnud vist imestada, et ma üha enam ülevoolavalt igatsust oma boifrendi järele väljendasin. Mis teha, ikkagi mitmendat nädalat frustreeritud ja üldse…

Edasi oli tarvis minna Vittulasse selle suurepärase lokaali viiendale sünnipäevale. Selleks momendiks oli selge, et kui ma edasi jooksin, läheks asi käest ära ehk järgneksid veel tundmatud ja seninägematud vigastused. Seetõttu jõin ainult vett, millest ühe klaasitäie Hedda mulle noaga serveeris. Kahtlemata tuuslarim kui mingi möku kõrs. Aitäh veelkord! Ronisime Tomiga laua peale tantsima, peatselt järgnes meile ka Keiu. Paraku aeti meid sealt kiiresti minema, aga parem oligi võib-olla, sest laua ühte otsa koondununa tundus see tegevus suhteliselt ohtlik olevat. Kui nüüd järele mõelda, siis ei saa ma päris hästi aru, miks ma üldse tantsisin, sest olgem ausad, tantsida mulle eriti ei meeldi. Selles valguses oli eriti mõnus järsku Arcade Fire’it kuulda. Lasti suisa mitu lugu järjest “Funeral” plaadilt ja raske oli mitte nostalgiliseks muutuda. Sellele tuli aga kiire lõpp, kui mingi lugu poole pealt millegi muu vastu välja vahetati, sest ega “Haiti” just suurem asi peoküte või tantsulugu pole, vähemalt mitte Vittula kontekstis. Sellal, kui Keiu eri sorti avantüüridega tegeles, vestlesin ma Yinkaga, olles võtnud enda ülesandeks lõbustada teda kretiinsusse kalduva otsekohesusega. Ma arvan, et võisin eesmärgi saavutatuks pidada. Mingil hetkel tekkis tahtmine koju minna ja kuigi mul olid Keiu võtmed, kujunes asi millegipärast säändseks, et tormasime Tomiga Keiule ja ta tundmatult kaaslasele järele ja…. no ma ei teagi, kuidas kirjeldada, mis juhtus… Mingil hetkel tuli igatahes Keiu Vittulasse tagasi, aga siis olin ma vist Tomiga juba läinud, kusjuures see oli vist Blaha tunnelis, kus Keiu meie selja taga treppidest tuli ja me teda ei märganud. Päris haige. Aga lõpetasid ikka kõik vist seal, kus neile tol hetkel sobilikem oli. Mina näiteks miniatuurses diivanis, jalad säärest saati üle käetoe.

Öösel avanes mu magamisasemel huvitav vaatepilt: Tomi mööda tuba seiklemas nagu kuutõbine, endal käes madrats, mille peal ta tegelt ju magas. Ainult et see madrats oli pooleldi märg ja see niiske laik paistis isegi pimedas välja. Üsna käsitamatu vaatepilt. Nii et pöörasin teise külje ja magasin edasi. Mis täpselt madratsi nii põhjalikult ära niisutas, on selgusetu vist siiani. Hommikul oli tõsiseid probleeme Tomi ja Yinka kojusaatmisega. Neil ei paistnud kuhugi kiiret olevat ka pärast Keiu pakutud põhjalikku hommikusööki ja mõnda kiiremat tantsuringi, mille sooritajateks olid perenaine isiklikult ja Tomi. Mina ja Yinka olime tasakaalustavalt tagasihoidlikuks jõuks ja vaatasime lihtsalt pealt. Mõtlesin siis, et Keiule sobib väga olla selline, nagu ta just on. Jõudsin ka tõdemuseni, et kadestan ta kõhtu, mille kõrval mu vats eriti sültjas näib. Yinka kui viisakas, hästi lõhnav, lilla kampsuni ja r’n'b-likult sulni häälega härra siiski lahkus peatselt. Tomi ei läinud muidugi kuhugi, vaid jõi edasi ja kui me Keiuga lõpuks poodlema läksime, jäi ta meist maha sinna magama. Šoppamisisu sai rahuldatud vaid osaliselt, kuna põhjalikuks ringituulamiseks oli mu jalg juba liiga valus ja pealegi polnud nagu suurt midagi sellist näha, mida märgates mul silmad põlema läinuksid. Sain vaid saagiks ühe seeliku, millest ka vist eriti kasu pole, kui mu jalg ära amputeeritakse, aga vast ikka läheb õnneks. Küll aga said muud isud rahuldatud Claros, kus ma Szegedi karpkalasupi seltsis naudiskleda sain. Desserdiks rääkis Keiu põnevatest haiglakogemustest, mädast, veremürgitusest ja muust hurmavast

Õhtuks oli plaanitud kontsert Gödöris, aga ma kui potentsiaalne invaliid ei söandanud oma jäset enam piinata ja otsustasin kodus passida. Pohmell ja väsimus said võitu ka Keiust ja nii siis läkski, et sõime pitsat ja vaatasime hirmus mitu osa “The Flight of the Conchordsi“. Tomigi polnud kuhugi kadunud, vaid lahkus alles pühapäeva hommikul, olles eelnevalt kõik nõud ära pesnud. Pühapäeval saabus külla Mirja, kes mind pärast ka lennujaama saatis. Olin selleks ajaks valust täiesti muserdatud ja ajasin kõikvõimalikke asju segi ning jõudsin juba arvata, et mu lend ei lähegi sel päeval. Ei jäänud poetamata ka mõned pisarad valutsikassa ja ajaleheleti vahel. Jalg oli paistes, katkisusitud vill taas uued mõõtmed võtnud ja mingit jama välja ajanud. Poolekilone lagritsapakk ei teinud ka meeleolu eriti paremaks, lihtsalt süda läks pahaks. Vähemalt ei pidanud lendude vahel eriti kaua ootama ja jõudsin üsna vara koju. Kohe aga traumasse ei läinud, vaid ootasin hommikuni, aga sellest kõigest ma juba kirjutasin.

Kui ma nüüd ajamäärustega midagi tuksi keerasin, siis on asi selles, et ma hakkasin postitust kirjutama eile, aga ei jaksanud sellega lõpuni punnitada. Praegu on aga juba teisipäeva õhtu. Ema kutsus sugulased külla ja teeb süüa. Mul on külmkapp täis, toad koristatud ning meeletu hunnik esmaabivahendeid, millega ma oma horrorhaava tohterdama pean. Enam ei valuta nagu eriti, aga kuna mul on säär ikka natuke paistes ja haava ümber on kõik lillakas, siis on natuke hirm sees, et äkki pöörab kõik kuidagi halvemaks. Kui ma võiksin kindel olla, et olen praegu pidurdamatul paranemisteel, siis oleks täiesti okei tunne. Sest tõesti, mis ma oma 25 seelikuga teen, kui mul ainult üks jalg on!? Näis. Kui reedel midagi kahtlast veel näha on, lähen arsti juurde. Vähemalt on hea nüüd rahus kodus olla nädal aega, pean õppima ja siis selle olümpiaadiga tegelema. Õnneks või kahjuks paistab, et tegin rasked ülesanded ja paljude tööde puhul pole midagi parandada, kuna lihtsalt pole midagi lahendatud.

Praegu tahaks:

1. olla terve

2. jõuda õppetegevusega järje peale

3. Silluga hobusevorsti süüa (võib ka nii, et annan oma osa talle)

Sildid: budapest, emo, nuga, supureerunud hemorraagiline vill, szeged, vittula