Viies aasta ülikooli, neljas aasta Tartut

No kuidas ma saan rahulikult kirjutada, kui samal ajal tuleb raadiost “Fantaasia”, mida tahaks kuulata ilma näppudega toksimiseta!? Lisaks olen lõpusirgele jõudmas Erich Frommi teosega “The Fear of Freedom“, mis käsitleb väga huvitavalt vabaduse mõiste tähenduse ja mõju muutumist inimajaloo jooksul. Kuna mu käes olev väljaanne kuulub “Routeledge Classics” sarja, kartsin lugema asudes vastamisi seista millegi arusaamatult teaduslikuga, aga õnneks on siiani kõik täiesti arusaadav olnud. Tegelikult on natuke ärev tunne kõiksuguseid sotsioloogia-filosoofia-usuteaduse-psühholoogia raamatuid näppides, sest kuhu jääb keeleteadus? Miks puudub huvi enda algatusel erialaseid asju lugeda? Ilmselt sellepärast, et need ei huvita mind piisavalt. Üsna ebameeldiv sedastus muidugi.

“Fantaasia” ongi minu jaoks üks märke Tartu-hooaja algusest. Siin olen ma praktiliselt täiesti vaba igasugustest seltskondlikest kohustustest ja soovidest ning seetõttu jääb palju aega üksi nokitsemiseks. Kuulan siis riisi- ja pudrukeetmise (mu siinne põhitoit) taustaks raadiot, loen, kirjutan kirju, vedelen vannis, joon üksi veini, passin filme ja käin jalutamas. Kuna mul esmaspäeval ja reedel põhimõtteliselt kooli pole, on kõigeks selleks küllaga aega. Homme vean pekid ka jõusaali, nii et on oodata igati tulemusrikast ja vaimuküllast sügishooaega.

Küll oli täna kena näha peahoonet ummistavaid rebaseid – keegi midagi aru ei saa, aga kõigil silmad säravad! Kuidas siis muidu ülikooli tulla kui mitte kaunite ideaalide ja suurte ootustega! Teise kursuse lõpuks võib ju end lausa targana tunda! Paraku on see kõik muidugi (tavaliselt) mööduv. Varem või hiljem selgub, et:

• semestri alguses pole mõtet kogu kohustuslikku kirjandust koju vedada;
• eksami võib suurepäraselt sooritada ka loenguid külastamata ja viimasel päeval õppima hakates;
• niisama sallitallamise ja õilsate aadete eest keegi tegelikult ikkagi palka ei maksa;
• kedagi eriti ei huvita, kui palju sa millegagi vaeva näed;
• kooliga ühele poole saades on tunne veel rumalam, kui alguses karta võis.

Ehk ühesõnaga idealism kipub asenduma maheda künismiga. Minu meelest ma päris tõupuhtaks sapipritsijaks veel arenenud pole ja mingisugustest idealismiraasudest ei saa ma ilmselt kunagi lahti, aga eks ole minu indki veidi vaibunud. No ja mille üle siis ikka nii väga rõõmustada? Kevadel hõiskasin siin metsaeenetsi ja metsaneenetsi keelte struktuuri käsitlevate kursuste üle, aga nüüd jäävad mõlemad ained ära, kuna olin ainus registreerunu. Justkui surnud ring: olen magistriõppes ainus, kelle peaeriala on soome-ugri keeled ning mis siis imestada, et massid nende lambikeelte kursustele tormi ei jookse. Nii siis jäetaksegi need ära. Aga mida ma siis õppima pean ja miks üldse keegi soome-ugri keelte eriala valima peaks? Õppekava koosneb mul nagunii suuremalt osalt ainetest, mida pole kas kunagi olemas olnudki või mida lihtsalt praegu ei loeta. Punktide kokkukraapimiseks käisin näiteks täna arvutilingvistika sissejuhatavas loengus (tegelikult pole see koht virisemiseks, kuna ka mina pean 8AP eest üldisemaid keeleteaduse aineid läbima). Paistsin seal ainus filosoofiateaduskonna esindaja olevat. See aine ja kogu keeletehnoloogia valdkond pakub mulle küll huvi, aga ma lihtsalt loodan, et see kursus puhtalt informaatikal põhinev pole. No halloo, lauseliikmeid mainides ütles õppejõud kommentaariks, et kindlasti olete neist koolis kuulnud. Mul käisid silme eest läbi kõik need lugematud leheküljed süntaksiülesandeid, mis ma eesti keele lauseõpetuse praksi jaoks kunagi valmis vorpisin. Samas tuli mul klimp kurku, kuuldes sõnu “algoritm” ja “predikaatarvutus”. Vähemalt on loota vaimse pingutust. Seda olen ma küll juba tükk aega taga igatsenud. Soome-ugri keelte osakonna kaitseks pean aga veel mainima, et sel semestril pakutakse näiteks ersa, vadja ja komi keele õppimise võimalust. Praegu jõudis kohale, et ma hakkan ju neid kõiki õppima, lisaks veel soome keelt, mis mind juba praegu nutma ajab.

Ega ma ei viitsigi rohkem kirjutada, soovitaksin veel vaid üht filmi vaadata. Pealkirjaks on sel “2 Days in Paris“. 

Vaatasime seda laupäeval ja oli teine päris mõnus, sobides õhtusse, mil aeglast seisundifilmi vaadata ei jaksa ja vaja oleks üht meeldivalt teravat ning lõbustavat linateost. Niisiis, kunstiliste filmide vihkajad, hirmuks pole põhjust, sest sisuliselt ja vormiliselt on filmis kõik normaalne! Lugu räägib 30-something vanuses prantslannast Marionist ja ameeriklasest Jackist, kes oma suhtevärskendusreisil kaks päeva Pariisis Marioni umbkeelsete vanemate juures veedavad. Ülemeelikut vanapaari mängivad muide Julie Delpy (lavastaja, stsenaariumi autor ja Marioni osatäitja) enda vanemad. Nagu arvata võib, ei jää tulemata kultuuridevahelistest erinevustest tingitud segadused Jacki ja prantslaste vahel, puudutagu see siis Marioni ema ja isa või ta lugematuid ekse, kes järsku justkui korraga kõik minevikust päevavalgele on ilmunud. Iseenesest võiks selliste teemade ainetel teha kindlasti ühe väga halva filmi, aga “2 Days in Paris” oli küll üks vaimukas ja kena film. Huumor ei olnud mingi tooliga pähe löömise naljatlus, vaid ikka miski klass kõrgem. Eriti naerutas mind filmi esimene pool, mis kohati lausa pisarad silma tõi. Sobib tujutõstjaks kas või neile, kellele “Wristcutters: A Love Story” meeltmööda oli.

Proovin muide praegu uut veebilehitsejat, Google Chrome‘i ja päris hea on. Minimalistlik, just nagu mulle meeldib.

Kui vaid õnnestuks kuidagi nii elada, et päevad mööduvad Tartus ja ööd Tallinnas!

Sildid: 2 days in paris, õppekava, haihtuv idealism, süvenev künism, soome-ugri keeled