Sest 6. oktoobril esineb Club Hollywoodis KLAXONS!!! Info põhineb kaks nädalat tagasi kuuldud kuulujuttudel, Kristinal ütlustel ja Klaxonsi myspace‘il. Karta on, et ees ootab poolteist kuud risti- ja põikisuunalisi ootuserutusvärinaid. Myths of the Near Future on ikkagi mu senise elu tipphetkede tunnusmuusika, ärgem seda unustagem.
Näidiseks üks tõeline küttelugu: Klaxons – Magick
Nagu sellest veel vähe oleks, esineb juba 12. septembril Juuksuris instrumentaalbänd Bell Orchestre Kanadast (tänud Martinile operatiivse info eest). Muidugi mõista hoopis teist sorti asi kui Klaxons, aga nende mõlema ilu peitub lihtsalt eri tasandeil. Kiire nagu ma olen, õnnestus endale isegi tasuta pääse saada, mis tähendab, et juba teist korda elus saan Sarah Neufeldi ja Richard Perryt (mõlemad Arcade Fire’i liikmed) näha ilma piletit ostmata! Lisaks toimub enne kontserti foorum-seminar, kus käsitletakse “intellektuaalse rockmuusika seoseid džässi ja klassikalise muusikaga“. Sõna võtavad nii kohalikud muusikatargad kui ka Bell Orchestre’i liikmed. Tundub ju väga huvitav, eksole.
Viimasel ajal tuleb südamerütmihäireid põhjustavaid kontserditeateid nii tihti, et oh-oh-hoo! Mul on lausa hea meel, et on põhjust raha kulutada nii meeliülendavaile asjadele.
Sigur Rósi kontserdist on sellest kirjutamiseks juba natuke liiga kaua aega möödas ja pealegi olen ma vahepeal ära kasutanud kogu oma muusikakirjeldamise sõnavara (paarileheküljeline kasutusjuhend omatehtud dvd-le, mille ma praktiliselt sunniviisiliselt kellelegi pihku surusin). Ma ei kuulu selliste Sigur Rósi andunud fännide hulka, kes kontserdil soolasambana seisid ja kahe käega peast kinni hoidsid, aga mu viimase viie aasta Top 100 bändide edetabelis on nad esikümnes kindlasti. Ma usun, et kes juba kontserdile tulid, said ootustele vastava (või neid ületava) elamuse osaks. Kõik oli lihtalt NII ILUS – alustades Orri sürridest botastest ja nende kõigi sädelevaist nägudest ning lõpetades puruksmängitud kitarripoogna ja Jónsi falsetiga. Minu meelest on nende lugude hiilivalt lömastav jõud tuntav ka kodustes oludes kuulates, aga laivis on see muidugi ilmsem ja vahetum. Võimaluse korral oleksin neid kuulanud-vaadanud mõne padja najal lamaskledes, aga mis parata, tuli seismisega leppida. Nii mõneski mõttes mõjus see kontsert mulle nagu mullune Arcade Fire’i elamus Ferraras, kuigi viimase bändiga on mul vist aegade jooksul kirglikum suhe olnud…
Kas keegi oskab pakkuda, miks mulle on jäänud mulje, et Sigur Rósi truima fänkonna moodustavad meesisikud vanuses 20±3 ja 31±3 aastat? Mulle millegipärast tundub nii, kuigi ma ei oska isegi mitte endale ühtki head põhjendust välja pakkuda.
Sildid: bell orchestre, klaxons, Sigur Rós
august 28, 2008 kell 12:31
mina olen ka truu fänn ja ma olen naissoost ja täpselt 23 ja natuke alla viie kuu vana
august 28, 2008 kell 12:31
oih mis lause tuli
august 28, 2008 kell 12:50
no ma sain aru ikka :D aga onju neil on palju meesfänne!? või ma kujutan seda ette?
august 28, 2008 kell 14:15
kui sa ei ole fbi concert clubi liige, siis ma olen, anyways nad hakkasid homme klubikatele pileteid müüma, oli vist 395 raha. ma ei ole nende fänn vist, sest ma ei tea kes nad on või mis nad on :D
august 28, 2008 kell 14:51
haha, aga nad on väga head :D jäta see meelde! ja ma ostsin juba pileti ära :P
august 28, 2008 kell 16:39
jah, on küll palju meesfänne. aga kas sind paneb imestama, kui laulja on nii imeilus tead-küll-mis-huvidega noormees?? :)
ja tegelt ma usun, et see ikka ka loeb, et muusika on lihtsalt sitaks hea:D
august 28, 2008 kell 16:56
sa oled kärme!