Ilusad seigad, tõigad, helid, sõnad, joobed, kätlused, oleskelud

Viimasest kirjutamisest on möödas juba vaat et nädal, aga tegelikult pole ma ise seda õieti märganudki, kuna mul on ilmselgelt muudki teha olnud. Tõsi küll, ma olen terve virna paberilipakaid ja järjehoidjaid mingisuguseid nüüdseks peaaegu arusaamatuid märksõnu täis kirjutanud, aga siiani pole olnud aega nende ümber postitusi valmis toksida. Kuna mul on täiesti segi kõikvõimalike sündmuste järjekord, kirjutan asjust parem tähestikulises järjekorras. Sigur Rósi konsast tuleb eraldi postitus, sest pärast nelja tundi kirjutamist sai mul lihtsalt jõud otsa ja magada tahaks ka ju millalgi.

Niisiis seekord käsitletavad märksõnad on: Diletantide Avangard, empaatia, Jaan Kaplinski, kaksus- ehk duaaljoove, kristlik müstika, laulupidu, Levikas, Ronald, ungarlased, viisakus, Who has the biggest brain?.

Diletantide Avangard. Veider pidu, kus ma vaid paar tundi viibisin. Nägin Stellat ja Maikameikersit, mõlemad bändid meeldivad mulle laivis, aga kodustes oludes nagu väga kuulata ei viitsi. Millalgi tantsisin hullult mingi elektrokütte järgi. Kõlas päris hästi. Ei kujuta ette ka, kes need seda mängisid. Nägin sõpru-tuttavaid, kätlesin isegi mõne minu jaoks uue persooniga ja nii ta läks. Jõin ühe õlle ja ühe limonaadi. Põhimõtteliselt ei juhtunud midagi. Mõtted olid täiesti minuga, kuid ümbritsev melu jäi väga kaugeks. Kui ma nüüd järele mõtlen, võib mu ema eelnevat kirjeldust lugedes raudselt arvata, et ma olin jumal teab mis ainete mõju all, aga ega ikka ei olnud küll.

Empaatia. Trollisõidud on viimasel ajal pakkunud tavalisest rohkem võimalusi heidikinimeste silmitsemiseks. Mitte et ma neid hobikorraks jõllitaks või midagi sellist, aga nad pälvivad mu tähelepanu täiesti isiklikel põhjustel. Eelkõige pean ma silmas paistes näoelementidega persoone. Kuna alles see oli, kui ma pidin ise verise ja jõledana trolliga koju sõitma, tean ma nüüd väga hästi, mis tunne on vikside ja korralike inimeste keskel mitte just kõige kaubanduslikum välja näha. Nii ma siis mõtlengi neid õnnetu olemisega inimesi märgates, et nad võivad nagu minagi olla ju muidu täiesti vinks-vonks kodanikud, ainult näe, nüüd korra juhtus mingi äpardus ja huul on paistes ning silm sinine. Pole hullu, paraneb ära, kõik saab korda, elu läheb kenasti edasi. Umbes selline tunne, et võiks neile seltsimehelikult õlale patsutada. Olgugi et suurema osa jaoks neist paistab see katkiolek möödumatu olevat…

Jaan Kaplinski. Olen üsna kindel, et see oli just tema, keda pühapäeval Otsa-kooli juures kaugelt nägin. Tal olid lilled käes ja millegipärast oli teda hea meel teda just siis just seal näha. Ei ole ma ta fänn ega midagi, ta lihtsalt sobitus kuidagi hästi kõigi väikeste meeldivuste ritta, mille tunnistajaks ma enne sel päeval olin olnud.

Kaksus- ehk duaaljoove. Võib juua seltskonnas, võib juua üksi, aga minu meelest koosneb ägedaim ja meelierutavaim joomisseltskond kahest inimesest. Erinevalt ülejäänud variantidest on sellisel puhul võimalik mõtestatud vestlus, kuna on, kellega rääkida ja samas pole neid räägitatavaid tähelepanu hajutavalt palju. Sõltuvalt manustatud joogist saab ajada lihtsalt lolli juttu või küündida suisa vaimukuste ning teravusteni. Lihtsakoelist ja pikaldast vestlust soodustab lahja alkohol (võrdlemisi igav variant) ja subtiilset keskustelu kange alkohol, soovitatavalt karge viin (kuid sellisel juhul peab tingimata mõõdukas olema). Kui kaaslasega võrdseid koguseid tarbida, võib tekkida huvitav olukord, kus ollakse võrdselt purjus, kuid tunnetatakse üksteist päris selge mõistuse juures olevana. Reede öösel selgus, et seda arvamust ei pruugi ülejäänud aga sugugi jagada.

Kristlik müstika. Uku rääkis mulle kunagi Simone Weil’ (1909-1943) teosest „Gravity and Grace“ (Routledge Classics, 2007). Weil oli prantsuse päritolu naisgeenius, ühiskondlikult aktiivne filosoof, anarhist ja kristlik müstik. Kogu oma lühikese elu jooksul seisis ta oma väeti tervise kiuste nõrgemate õiguste eest, küll solidaarsusest nälgides, küll tööliste eestkostjana kirjutisi avaldades. Ma saan aru, et teda peetakse kristlikuks müstikuks, kuigi ta ei olnud ristitud ja huvitus mitmetest teistest religioonidestki, sealhulgas hinduismist ja budismist. Kuigi võin käsi südamele pannes tunnistada, et ei tea religioonifilosoofiast mitte tuhkagi, tundus „Gravity and Grace“ huvitav ja nii ma selle siis ostsingi omale. Nüüd olen lugemisega viimase kolmandikuni jõudnud. Kuna mu silmad on sel nädalal omale peamiselt raamatuvälist tegevust leidnud, olen lugenud vaid peamiselt bussis-trollis-trammis. Mulle tundub, et pole hea mõte lugeda seda raamatut peojärgsel hommikul räsitud ja unisena koju loksudes, kui ma kirjutatust nagunii vist päris õigesti aru ei saa. Tegelikult satun ma tihti kimbatusse, kui seisan vastamisi raamatuga, mis mind huvitab, kuid milles käsitletavast valdkonnast mul vaid minimaalsed või suisa olematud teadmised on. Lugeda innuga raamatuid, millest võib kergesti valesti aru saada, tundub kuidagi ohtlik… aga ma siiski teen seda.

Selle Weil’ teosega on mul ka segased tunded. Ühest küljest on seda võrdlemisi lihtne lugeda, kuna tegu pole mitte ühe pikas jorus kirjutatud tekstiga, vaid postuumselt kokku pandud märkmekoguga, mis on temaatiliselt (Gravity and Grace, Void and Compensation, Renunciation of Time, Decreation, Idolatory jne) eri peatükkidesse jagatud. Põhimõtteliselt ei ole ma võimeline aru saama süvatranstsandentaalsetest mõttearendusest, kuid sellele vaatamata on neid huvitav lugeda (olgu ma kirjutatuga nõus või mitte, pole oluline). Vähemalt Simone Weil’ omi küll. Ma ei saagi teada, millest ma lugedes ilma jään, kuid ma teen mingeid oma noppeid ja hetkel piisab mulle sellestki. Järgnevalt mõned tsitaadid Weil’ käekirja iseloomustamiseks. Loodetavasti ei mõju need ülejäänud tekstist väljarebimine ehk nii väga vägistamise moodi, kui kogu teos nagunii väikestest juppidest kokku pandud on.

“If we go down into ourselves we find that we possess exactly what we desire.

If we long for a certain being (who is dead), we desire a particular, limited being; therefore, necessarily, a mortal, and we long for that special being ’who’ … ’to whom’ …, etc., in short that being who died at such and such a time on such and such a day. And we have that being – dead.

If we desire money, we want a medium of exchange (institution), something which can only be acquired on certain conditions, so we desire it only ’in the measure that’ … Well, in that measure we have it.

In such cases suffering, emptiness are the mode of existence of the objects of our desire. We only have to draw aside the veil of unreality and we shall see that they are given to us in this way.

When we see that, we still suffer, but we are happy.” (To Desire Without an Object, lk 23)

“Evil is limitless but it is not infinite. Only the infinite limits the limitless.

Monotony of evil: never anything new, everything about it is equivalent. Never anything real, everything about it is imaginary.

It is because of this monotony that quantity plays so great a part. A host of women (Don Juan) or of men (Célimène), etc. One is condemned to false infinity. That is hell itself.” (Evil, lk 69)

Weil’ vastulöök filosoofidele, kelle arvates kurjuse olemasolu õigustab fundamentaalset pessimismi:

“To say that the world is not worth anything, that this life is of no value and to give evil as the proof is absurd, for if these things are worthless what does evil take from us?” (Affliction, lk 84)

Laulupidu. Teadsin juba ammu, et sellest üritusest kavatsen ma küll eemale hoida. Õnnestuski, jee. Soovi korral võib mind nüüd näiteks tiblaks kutsuda. Kuid tõesti, sellised rahvamassid mõjuvad äraeksitavalt, hirmuäratavalt ja eemalepeletavalt. Ma ei taha esitleda end mingi vihase antirahvuslasena, aga mul puudub tung poetada liigutusepisaraid mingite võõraste kõrval, kui võibolla ainus meid ühendav lüli on tõsiasi, et me mõlemad sündisime juhtumisi ühe riigi piirides. Ma väljendan oma eestlust parem välismaalastele eesti mussi pähe määrides ja Jüri Ehlvesti loomingut fännates. Ühesõnaga oli minu jaoks täiesti loomulik lauluväljaku asemel Krahli minna, sest seal esinesid Zahir (1/3 koosseisust põhimõtteliselt magas laval), Köök (ei tekitanud tuliseid emotsioone) ja Maikameikers (hea ju). Lisameelelahutust pakkusid mu purjus sõbrad, kes mu suhteliselt kainele pilgule üsna lõbustavalt mõjusid. Pidu jätkus Levikas sooja õllega, mis kedagi just erksamaks küll ei teinud. Imelik, kuidas voodisse kukkudes kell juba pool viis oli.

Levikas. Mul on arvepidamine täiesti sassis selle koha pealt, millal ma sel nädalal seal nüüd täpselt käinud olen. Ei teagi, mida sellest järeldada.

Ronald. Öö vastu laupäeva, kell on umbes pool kaks. Pärast Polymeri-trippi viis tee meid… üllatus-üllatus… Balti jaama pirukapuhvetisse. Viimati käisin seal vist umbes viis aastat tagasi, kui Riisiperre minekuks lihapirukaid sai ostetud. Mäletan, et ühe neist leidsin hommikul oma padja alt ja kui ma ei eksi, sõi Kaisa selle ära. Seekord erutasid maitsmismeelt aga põnevamad õliplönnid. Nii ma siis uurisingi leti ääres Sillult, kas beljašš (kuidas seda kirjutama peaks?) on hea või peaks ikka tšebureki võtma. Umbes sel hetkel tervitas mind meie ees pirukaid soetanud noormees, tuletades mulle meelde, et oleme kohtunud ei kusagil mujal kui Budapestis Eesti Vabariigi 90. aastapäeva vastuvõtul. Olin pehmelt öeldes üllatunud, sest mis mõttes leidub ilma peal inimene, keda olen näinud vaid kaks korda elus – fäänsis seltskonnas väärika näoga tikuvõileibu näksides ja kosmilises joobes tšeburekki valides!? Suurest meeleliigutusest üritasin isegi ta nime meelde tuletada ja olin millegipärast täiesti veendunud, et teda Rasmuseks kutsutakse… Ta ei parandanud mind, tegin alles ise pärast kindlaks, et ta tegelikult hoopistükkis Ronaldi-nimeline on… Oih… Sellele möödalaskmisele vaatamata soovitas ta mul lahkelt beljaši kasuks otsustada, kuid lõpuks valisin ikkagi vana hea tšebureki. Olgu, see „vana hea“ on ilmselgelt liialdus, kuna ma ei kujuta ettegi, millal ma seda asjandust viimati sõin. Tagantjärele meenutades maitses tšeburekk nagu need rõngaspirukad, mida Kaisaga Bosnia ja Hertsegoviinas nositud sai. Nii et põhimõtteliselt kujutas Ronald oma kohalolekuga nagu mingit sümbolit, mis ühendas minu jaoks endas Tallinna, Budapesti ja Sarajevo. Tšeburekk maitses muide oivaliselt.

Ungarlased. Sõitsin pühapäeval bussiga number 20 kesklinna suunas, kui Sõjakooli peatuses sisenesid umbes seitse valjuhäälset kodanikku. Kuulasin parasjagu muusikat, aga see ei summutanud nende kõva jutukõminat, millest mu terav kõrv ka läbi Sigur Rósi sumistamise ungari keele ära tundis. Kõrvaklapid lendasid kohe hopsti kotti ja jäin laialt irevil näoga pahaaimamatuid pekimaalasi kuulama. Kahjuks seletasid nad kõik nii läbisegi, et suutsin vaid üksikuid lauseid mõista. Kuid sellegipoolest oli kuradi hea tunne midagigi aru saada, eriti kuna nemad seda vaevalt mõnest kohalikust bussisõitjast arvata võisid. Lootsin enne neid väljuda, sest sel juhul pidanuksin mööda trügima kahest ungari mehest, kes mu teed tõkestasid. Läks õnneks ja nii õnnestuski mul ungarikeelse vabandamise saatel endale ukseni teed teha. Paraku nad kas ei kuulnud mind või keeldusid nende kõrvad registreerimast mitteungarlase suust tulevat ungari keelt, igatahes mingisugunegi reaktsioon jäi mul nägemata. Kahju. Aga hea tunne oli ikkagi.

Viisakus. Läksin laupäeva hommikul vanalinnast kodu poole ja hüppasin korraks Nukuteatri lähedal asuvast Pagaripoiste poest läbi. Kuna kõht oli ilgelt tühi, hakkasin juba tänaval oma pirukat näksima. Mulle tulid vastu kaks välismaalast, sellised hirmuäratavalt laiaõlgsed disainerriideis tõmmud kapid. Möödudes ütles üks neist mulle: „Ee… ehhmmm…. gut… good appetite!“ Ta otsis justkui sõnu, teadmata, mida täpselt ütlema peaks, kuid samas arvates, et tingimata oleks viisakas midagi öelda. Mul oli suu seeni täis ja seepärast ei õnnestunud teda päris verbaalselt tänada, pidin vaid noogutuse moodi liigutusega piirduma. Aga see oli lihtsalt nii ootamatu, naljakas ja kena ühekorraga, et itsitasin veel mõnda aega omaette.

Who has the biggest brain? Kohutavalt sõltuvusttekitav mäng, mis on saadaval Facebooki avarustes. Tänu Janikale sain sellest teadlikuks, omal soovil saatis ta mulle kutse ja nüüd olen tema süü läbi täna juba peaaegu kaks tundi oma ajumahtu suurendanud (kogu aja mõtlesin tegelikult kirjutamise peale). Praeguse tulemuse järgi vastavad mu aju mõõtmed juba küborgi omale!!! Kui nüüd Alessandra ja Davidi tulemuse üle löön, olen oma sõprade seas suurima ruumalaga aju omanik! Või noh, vähemalt mis puudutab neid kümmet sõpra, kes sellele mängule oma aega on kulutanud…

Sildid: Diletantide Avangard, empaatia, Jaan Kaplinski, kaksus- ehk duaaljoove, kristlik müstika, laulupidu, levikas, Ronald, simone weil, tšeburekk, ungarlased, viisakus, Who has the biggest brain?