Nädalavahetusest (üsna emaselt)

Pole nagu väga mõtet sõna võtta, kuna toimunud sündmused kas

a) paneksid lugejaid kohmetuma

b) paneksid asjaosalisi kohmetuma

c) on juba Keiu poolt väga võluvalt kirja pandud.

Paar ääremärkust-tähelepanekut oleks aga siiski vaja jäädvustada. Esiteks olgu mainitud, et sel nädalavahetusel piirdusin harjumatult minimaalsete vigastustega, kuna ainsakas saagiks jäid kaks sinikat peas ja kerge hoop väikeselt veepudelilt, mis mulle laupäeva hommikul voodiservalt pähe sadas. Ootamatu õnn on seletatav esmaabipakiga, mille Keiu mulle sünnipäevaks kinkis, kuna eluseaduste kohaselt saavad vajadused ja võimalused vaid väga harva kooskõlas olla. Selle loogika järgi pidanuksid ka mu siledad jalad puutumata jääma, kuna pikaajalisele kogemusele toetudes võin kinnitada, et suurim tõenäosus jalgade presenteerimiseks avaneb siis, kui eelnevalt pole olnud aega neid viisakaks ihuda. Huvitaval kombel kujunesid asjalood aga selliseks, et juba Juuksuris läks Priidu eestvedamisel säärekarvade mõõduvõtuks, mis mul piinlike momentideta läbida õnnestus. Järgmisena sattusid mu jalad rüsinasse Levika ees, kui hullunud rahvamass (okei, tegelikult vaid mõned sõbrad) mu katki läinud sukkade külge viskus, need lõhki rebis ja lõpuks mul jalast ära kiskus. Muidu oli õhtu üsna tavaline, kuigi mulle tundus, et tavalisest kõrgem joobemediaan ei muutnud kedagi lällavaks jobuks, pigem oldi keskpärasest võluvamad ja amüsantsemad. Kuigi joomine ei jätkunud laupäeval nii suureplaaniliselt kui reedel, paistis mu üle linna laiali pudenenud sõprade sarm endiselt kõrgel püsivat. Selle teadmise valguses pole muidugi eriti imestada, et täna õhtul polnud kuulda irinat pohmelli üle, kuna tunduvalt populaarsem häda oli ülekehaline lihasvalu (vormiliselt esitatud virina helistikus, kuid sisuliselt saadetud mõttelise rahulolunaeratusega).

Eilse õhtu naelte hulka kuuluvad:

1. härra Vene tänavalt – lubas mu kotti aatompommi panna.

2. film – sest me ei vaadanudki seda.

3. Janika ja Laura öine tiraad – sest ammu pole ühelgi tüdrukul olnud sellist jultumust mind keset ööd segada ja täiesti punastama panevate sõnadega sõimata, kuna ma ei suvatsenud Levikasse ronida. Samas oli see muidugi väga naljakas :P

Kuid nüüd teemani, mis mul täna enim südamel on olnud. Keiu kirjutas:

“Ka üksi elaval meesterahval võiksid kodus olemas olla naiste seisukohast olulised esmased hügieenitarbed, nagu meigieemaldusvahend, näopiim, hunnik varuhambaharju, vatipadjad.”

KULDSED SÕNAD! Näitasin Laurale, temagi nõustus. Tõepoolest oli ka viimane aeg, et keegi selle teema käsile võtaks. Kui ikka vallaline naine reede õhtul välja läheb, ei või ju kunagi teada, kus ta lõpetab ja kas seal mingist vanemast ajast oma hambahari ootamas on. Meigieemaldajast ei tasu muidugi rääkidagi. Mis siis jääb üle? Iga kord välja minnes ilukotike kaasa vedada, kuigi muidu piisaks vaid rahakotisuurusest ridikülist? Siis võiks juba vahetusriideid ka kotti pakkida. Päris tüütu. Mõistlikem lahendus ongi mu meelest see Keiu poolt väljapakutu. Samas kujutasin ma juba ette, kuidas võiks mu fantaasiat toita olukord, kui lahke mees mulle neidsamu meigieemaldajaid ja värke pakuks ning samas oleks näha, et selleks ajaks on vajalikke vedelikke vaid tilgake järele jäänud, kuna enne mind on sama pudeliga vähemalt 30-lt silmapaarilt värv maha nühitud… Igatahes soovitan meestel Keiu ettepanekusse täie tõsidusega suhtuda ja kui juba läheb naistele vastutulemiseks, siis võetagu kavva ka Laura soov öökapile Postinori raha jätta :P