Kuidas mu kujutlusvõime elule jälle alla jäi

Lubage kirjeldada tänahommikust situatsiooni mu toas. Kell oli umbes kaks, olin ärganud pärast paaritunnist und. Käisin nutta ulgudes mööda tuba ringi, endal jääbatoonike pea peal. Miks ma nutsin, ma ei teagi, sest tegelikult oli mul eile suurepärane õhtu ja saadud haavad ju eriti ei valutanudki. Vigastustest väärivad mainimist kahesentimeetrine välgunoole sarnane haav parema kulmu juures nina kohal (tõotab põnev arm tulevat!), kriibitud olemisega punane nina, tavapärasest huvitavama värvigammaga sinikad põlvedel ja mu absoluutne lemmik – paistes ülahuul verevalumiga. Üks esihammas valutab ka kahtlaselt, aga ma loodan, et see päris välja ei pudene,  sest minu vanuses oleks kunsthammastele raha kulutada kuidagi imelik. Hommikul trolli ja bussiga koju tulles lisandusid kehalistele puudujääkidele veel vereplekid jakil ja pluusi rinnaesisel. Püüdsin oma armetut välimust kuidagigi varjata, aga üsna edutult, sest kuidas sa valget plaastrilärakat otsaesisel ikka peidad. Kõike seda varjutas kohutav hirm kojujõudmise ja vanematele aruandmise ees. Mõtlesin juba skeemi välja, kuidas kõige vähem tähelepanu äratavana oma tuppa liduda. Ust avades võtsin sisse nuuskamisasendi ehk varjasin pool nägu taskurätiga, aga õnneks polnudki kedagi kodus, nii et sain rahus voodisse kobida. Aruandest ma muidugi ei pääsenud, kuid nagu tegelikult arvata võiski, olid emme-issi ikka rohkem mures kui raevus. Nagu nii mitmel korral minevikus, mõtlen ka nüüd võimalustele selliseid vigastusi edaspidi vältida, aga ma pole eriti optimistlikult meelestatud. Okei, põlvede retsimine pole nii hull, aga kui ikka järjepidevalt peaga mingeid jamasid juhtub, on asi veidi kõhedam. Kuid nüüd mu väikese õnnetuse tagamaadest, mis on tunduvalt lõbusamad kui see verejutt.

Meelelahutuslikud sündmused said alguse Kuku klubist, kus õlu oli kolmkümmend krooni ja rahva rõõmuks pöörlesid tantsupõrandal Keiu, üks elujõuline härrasmees ja vähem olulised persoonid. Minu kui puujala silm küll puhkas, kui Keiu seal paljajalu tuure üles võttis. Härrast inspireerituna pidi mu postituse pealkirjaks saama “Ka väga vana hobu tahab kaeru”, aga järgnevad sündmused panid mind meelt muutma. No igatahes olime siis seal Kukus, mina, Hedda, Keiu ja Sillu, kuniks oli aeg küps minna Sillu juurde rummkoolasid manustama. Tuleb tõdeda, et koola osa oli üsna sümboolne ning seega pole imestadagi, et kui pärast Levikasse läksime, ei joonud ma seal enam midagi. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks joonud (parandage mind, kui ma eksin). Nagu ikka, juhtus Levikas nii ootamatuid kui oodatud asju. Kummalisimaks neist kõigist võiks pidada noormees Siimu (19) etteastet. Lihtsalt tuli mu juurde ja pidas maha umbes sellise monoloogi:

“Ooooooohhh!!! Kuule, ma nägin sind ju täna! Sa olid number 10 bussi peal ja lugesid mingit raamatut ja vahepeal nagu naersid või vähemalt paistis, et hullult naljakas raamat oli ja üldse olid kuidagi nii selle sees ja ja ja ja. Misse oli siuke? Oot, ma kirjutan kohe üles, jaa, ma päriselt loen seda!”

Ma siis võtsin kotist oma kapsastunud Iris Murdochi “Meri, meri” väljaande ja näitasin lausa näpuga mõnda paremat kohta. Naljakas lugu. Siimul oli mingi sõbranna ka kaasas, oli selline armas ja rõõmus tüdruk. Hmm, ma ju vist isegi tantsisin millalgi siis!? Plaate mängis mingi ignorantne hiphopi dj, kellelt ma Aesop Rocki küsimas käisin, aga ta ei saanud muidugi midagi aru. Aga ma ei heida ette, sest tegelt poleks ma vist nagunii teda kuulata tahtnud. Vahepeal sai Silluga pikemad jutud maha räägitud ja mulle tundub, nagu ma oleksin oma Tartu korteri võtmed talle andnud, aga tegelikult ma vist ainult veensin teda, et ta võib iga kell mu juures kräššida, kui selleks tahtmine peaks tekkima. (Võtmeid mul nagunii kaasas polnud.) Millalgi olime aga juba õues ja üritasime väiksele Siimule selgeks teha, et ta peab oma sõbrannaga kaasa minema, sest too on ju silmnähtavalt armunud. Selle asemel lasi noormees tal minna ning jändas hoopis meiega edasi, üritades meid uskuma panna, et Janis Joplin on Jefferson Airplane’i liige olnud. Tõestusmaterjali püüdis ta hankida infoliinilt, mille operaatorit ta guugeldama ja airplane kirjutama õpetas. Tulutult. Siim tahtis veel Keiuga sõlmida ühe nooruslikult ulja kihlveo, aga see jäi vist katki, sest nagu Keiu ise ütles, jäänuks kaotajaks igal juhul tema. Üldiselt on Levika mälestused kuidagi arusaamatult hägused, aga mis seal ikka.

Kunagi varahommikul sai otsustatud lahkuda ning ma pidin plaani kohaselt Hedda juurde minema. Keset Vene tänavat me seal jaurasime kahekesi, kuni me täiesti arusaamatutel põhjustel maoli maha lendasime. Õieti lendas Hedda vist kuidagi selili ja oma näoga munakive künda sain ma ise. Parajalt jokkis olles ei saanud nagu arugi, et midagi väga hullu juhtunud oleks, aga siis nägin ma oma üleni veriseid käsi ja siis juba oli natuke hirmsam tunne. Kuna juhtumisi käisime ninali just Sillu kodu ees, kobisime tema juurde haavu lakkuma. Suurem veri näost maha pestud, sebisin omale näkku jääkamaka ja maandusin diivanile, veetmaks järgmised umbes neli tundi üheskoos juutjuubides. Vaatasime kõikvõimalikke videoid alustades Take Thatiga ja lõpetades The Dresden Dollsiga. Tavaliselt selline tegevus mulle eriti ei meeldi pidudel, aga eile oli see küll suurepärane. Võib-olla tänu meie niivõrd-kuivõrd sarnasele muusikamaitsele. Muuhulgas sai kindlaks tehtud, et mu last.fm-i compatibility on Silluga high. Selline teave loob, ma ütleksin, üsna tugeva põhja uuele tutvusele. Jama muidugi, et osa esmamuljest, mille ma jätsin, nii meeldejäävalt verine välja kukkus (et mitte öelda voolas).

Mäkdoonalsi avamise paiku kobisime sinna, et pohmellised inimesed omale kotletikukleid osta saaks. Mul oli igasugune isu läinud ja ega ma nagunii eriti hästi midagi hammustada poleks saanud. Igavlema ma aga ei pidanud, kuna tegin enda jaoks asja huvitavaks peaaegu äraminestamisega. Seisin ja ootasin seal teisi, kui järsku silme ees kuidagi segaseks läks ja pea pööritama hakkas. Viimati tabas mind selline tunne vanaisa matustel kirikus esireas seistes (eelmisel ööl olin Levikas käinud…). Õnneks läks kummaline seisund istudes mööda. Siis oli aeg hüvasti jätta ja endid koju ravitsema minna. Hea Hedda saatis mind veel trolli pealegi ja oligi kogu pidu läbi. Ühistranspordis toitsin kindlasti kaasreisijate fantaasiaid oma põneva näo ja veriste riietega. Koduvägivalla ohver? Narkomaan? Hukkaläinud naine? Nii palju võimalusi! Vaatamata kogemata bussis magamajäämisele jõudsin aga kenasti koju ja ülejäänust kirjutasin juba alguses. Vanaema pidas täna oma sünnipäeva ja ma püsisin kogu aja oma toas, kuna ma ei julenud end ühelegi külalisele näidata. Ema ja isa tõid vaheldumisi mulle kana ja torti. Oijah.

Kõige puisem on selle vigastuse juures see, et ma leidsin omale lõpuks ometi mingi rakenduse – lubasin esmaspäeval Uuskasutuskeskusse vabatahtlikuna appi minna, aga nüüd jääb see vist ära. Kuna mul on ju vaba aega laialt käes, siis mõtlesin, et miks mitte aidata, kui nende tegemised mulle nagunii korda lähevad. Seda enam, et mu tarbimine mulle viimasel ajal kuidagi teravamalt muret teeb. Loodetavasti avaneb veel võimalusi nende töösse panus anda.

Tänaseks lõpetan, kuna Keiu nurub, et ma kiiremini publish-nuppu vajutaks. Tänan eilseid kaaslasi meeldiva seltskonna ja osutatud abi eest ning soovin Heddale kiiret paranemist!

Sildid: kuku, levikas, veri