Tulles vastu igavlevatele tööinimestele

Folgist pole mul teile midagi kirjutada, kuna vajaduse ja võimaluse puudumise tõttu ma seal ei käinud. See-eest käisin pühapäeval Võrus, kuna just seal teenib aega mu väikevend. Mul on muidugi väga kahju, et ta end sealt ära ei saanud nihverdada, sest mul pole nüüd kellelegi kõrvaltuppa “Hõhõõõ, kas sa seda viimast lolcatsi oled juba näinud?” karjuda, aga loodetavasti oskab ta pärast eeskujulikult nööpe ette õmmelda ja veoautoga sõita. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks ta tsiviilelus üheteist kuuga tunduvalt tulemuslikumalt ja inimkonnale kasulikumalt aega veeta, kuid mis siin nüüd ikka halada. Eks ta saab hakkama. Viisin talle hulgikogustes hematogeeni, glükoositropse, lahustuvat kohvi ja muusikat. Nad ei tohi seal ju omaette pleierit või midagi kuulata, aga reamees Harri on ikka väikestviisi muusikahuviline ja oma lemmiklugudest eraldatus kurvastas teda omajagu. Ettenägelikuna olin varustatud esmaklassiliste kõrvaklappide ja spetsretsepti järgi koostatud playlistiga. Lasin talle siis vaheldumisi MGMT, Neutral Milk Hoteli, Arcade Fire’i ja M83 lugusid, mille peale ta umbes sellist nägu tegi nagu ma sefiiritorti süües. Ega ta oma sõdurielust rääkides midagi põrutavat just ei paljastanud, sest üldplaanis on vist kõigi ajateenijate kogemused üsna sarnased. Kord peab majas olema ja paljudel võimuhaigetel lööb piss pähe. Marruajavalt vastik. Mind huvitab, kui palju on nende kamandavate seersantide karjumises näitlemist ja kui palju siirast vajadust kellegagi möliseda või kedagi alandada. Aga muidugi huvitav (kuigi jällegi samas ebameeldiv) kui erinevad inimesed sunnitakse 11 kuud üksteisega koos elama. Mainigem kas või üht põhiharidusega pooletoobist või näiteks noormeest, kelle kotist asjad välja pudenevad ja kes relvaga ümber käia ei oska, kuid kes male- ja klaverimängus kõigile pähe teeb. Ja mida tegi minu vend? Õpetas teistele Jaapani moodi särke voltima :P

Pärast militaarelamust transporditi mind kuhugi Võru lähedale järve äärde. Seal suvitas mu onunaise sõbranna sugukond, aga neist ehk olulisem oli koer, kellega ma hakkama pidin saama. Kui ma olen harjunud koeraomanikega, kes kinnitavad, et nende numpsik elajas kedagi veel hammustanud pole, siis seekord ei läinud mul isegi nii hästi. Nimelt olevat kõnealune loom korduvalt nii lapsi pikali hüpanud kui ka neid ootamatult hauganud. Tegelikult jäi mulle üsna arusaamatuks, kas üldse leidus mingi põhjus, mis mind maha oleks pidanud rahustama. Ketti ei tahtnud teda aga keegi panna ja nii ta siis haukudes mööda aeda ringi jooksiski, aeg-ajalt oma koonu mu kleidisaba alla suunates. Pidin selle loomaga umbes kolm tundi koos veetma ja kogu selle aja jooksul olin ma üleni hirmu täis. Selline tunne oli, et ta võiks mind juba alguses ära hammustada, aga pärast jätku mind rahule ja ärgu tiirutagu mu ümber. Kuna seda ei juhtunud, seisin kogu aeg nagu soolasammas ja liikudes julgesin ainult väga aeglasi liigutusi teha. Käte ülestõstmine oli välistatud, kuna siis läks koer kohe ähmi täis. Pikapeale muutus see kummaliselt intensiivne hirmuseisund peaaegu huvitavaks, kuigi ei saa öelda, et koera lähenemisel tekkinud külmavärinad selle võrra kuidagi meeldivamad oleks olnud. Pääsesin elu ja traumaga.

Esmaspäeval naasesin Tallinnasse, olles eelnevalt bussis läbi elanud raskekujulise Ungari-igatsuse. Õhtused seitse ja pool tundi Béla Tarri loominguga nii süvendasid kui leevendasid tekkinud kurbust. Teatavasti näidati eile Sõpruses filmi “Saatanatango“, mis on kuulus põhiliselt selliste omaduste poolest, mis keskmisele kinokülastajale pidalitõbise puudutusena mõjuda võiksid. No ja tõepoolest, miks peakski keegi pärast kaheksatunnist tööpäeva end kinno vedama, kui seal 450 minuti jooksul piina, muda ja inetuid inimesi täis kümneminutilisi kaadreid pakutakse. Siinkohal minu lugupidamine neile üllatavalt paljudele, kes lõpuni vastu pidasid. Ma isiklikult suigatasin korraks natuke enne kella kahte, nii et lõpplahendus jäi rohkem kui arusaamatuks, aga mu arvates polegi see väga oluline. Praeguste emotsioonide põhjal otsustades on “Saatanatango” kõige vähem kirjandusele sarnanenud film, mida ma näinud olen ja see tõdemus mõjub kuidagi valgustavalt. See film on lihtsalt nii kinokunsti väljendusvahendite põhine. Pikad kaadrid, suurplaanid, mõõdetus, mustvalgus ja kõige selle sisendavus…! Mõtlesin, millise mulje kujundaks see film minu jaoks Ungarist, kui see oleks mu esimene kokkupuude selle maa ja rahvaga. Kogu see trööstitu kompott lögast, vihmast, joomisest, liiderlikkusest ja õnnetusest sobib kohe kenasti kokku Ungari 5. kohaga WHO enesetappude edetabelis. Kui mu Ungari süütuse võtnuks see film, vaevalt oleksin ma mõelnud: “SINNA pean ma saama, sest seal oleksin ma õnnelikum kui siin!” Kuna mingi Ungari kogemusesaba mul ikka on taga, siis oli elamus aga muidugi hoopis teistsugune. Olid rõõmsad äratundmishetked (”Tündi juures olid ka ustel sellised lingid!”), nördimine puudulike subtiitrite koha peal (isegi minu tasemel ungari keele oskuse puhul sai sellest aru), lisaks mõned kohad, mis lihtsalt ajasid naerma. Naersid küll peamiselt ainult neli tüdrukut seitsmendast reast, aga ega kõik eestlased ka Ungaris elanud ei pea olema. Järgnevalt minu lemmikkaader, mille akordionimeloodia mind täna juba kolmandat tundi kummitab.

Eks see oli natuke puine, et akordionist vahepeal nii hääle pillist välja sai, et näpud klahve ei puutunud, aga annan andeks. Muide, näitlejad joodeti neiks stseenideks päriselt täis. Filmis ette tulnud kassipiinamisstseen aga õnneks nii naturalistlik polnud. Nägi küll ülimalt võigas välja, aga tagantjärele uurimustööd tehes selgus, et veterinaar oli väidetavalt käeulatuses ja kass läks pärast võtteid mullatoidu asemel Tarri koju.

Ühesõnaga soovitan kõigile väljapuhanud ja kannatlikele filmihuvilistele, kuigi ma ei tea, kus te seda nüüd vaatama peaksite, sest täna oli Tartus viimane seanss, aga kodustes oludes vaatamiseks pole see sobilik film. Nagunii hakataks külmkapi vahet käima ja liiga tihti suitsupause tegema, liiatigi läheb kino avaruse ja ekraani suuruseta vähemalt pool ilu kaduma.

Nonii, sellega on siis nüüd ühele poole saadud. Ei tulnud nii süva, kui äkki Keiu ootas, aga loodan ta andestavale südamele :)

Kunagi ammu kirjutasin juba Abbas Kiarostami filmidest (“Ten”, “Taste of Cherry”). Selle tulemusel leidis mu hea sõber Priit ühise nimetaja, mille alla koondada kõik tema meelest põlastusväärsed ja liiga pretensioonikad kunstiteosed – selleks võlufraasiks sai “Iraani kunstiline film”. Paraku olen taas sunnitud seda lavastajat mainima. Vaatasin hiljuti ta esimest filmi aastast 1970, “The Bread and Alley”. Kümneminutilises mustvalges filmis tuleb poisiklutt leivapätsiga koolist ja satub tänaval vastamisi koeraga, kellest on kuidagi vaja mööda saada. Nii et väiksed poisid on ta filmides aktuaalsed olnud juba algusest peale. Teine vaadatud film oli “Life, and Nothing More“. Ma ei teadnud enne vaatama hakkamist filmist midagi ja seetõttu ei tekkinud ka tahtmist seda dokiks pidada. Pärast selgus, et mõni oli justnimelt nii teinud. Tegelikult on see miski doki ja mängufilmi vahepealne. 1990. aastal oli Iraanis tugev maavärin, mis tappis ligi 30 000 inimest. Ühes kahju kannatanud linnas nimega Koker oli Kiarostami teinud poole oma eelmisest filmist (”Where Is The Friend’s Home?“) ning pärast maavärinat käis ta siis seal oma näitlejaid otsimas. Film põhimõtteliselt sellest ongi, ainult et paistku kõik nii päris kui tahes, on näitlejad ikkagi näitlejad, mitte Kiarostami ja ta poeg ise. Sõidavad siis ringi, teevad peatusi, küsivad teed ja näevad, kuidas inimesed katastroofi tagajärgede kiuste omadega hakkama püüavad saada. Pärast neid kaht filmi sain aru, et enam pole mõtet Kiarostami filme vaadata. Põhimõtteliselt need ju meeldisid mulle ja ma ei näe mingit põhjust nende tasemes kahelda ja nii edasi ja tagasi, aga sellega on justkui džässiga, mida ma aeg-ajalt maitsen ja mille olemasolust ma teadlik olen, kuid mida ma igapäevaselt puudutada ei taha.

Laskudes tagasi olmelisematesse sfääridesse: Tartus olemine tegi mulle head, aga niipea, kui ma Tallinnasse tagasi tulin, läks jälle kõik nässu (v.a. esmaspäev). Ainult magaks ja vedeleks niisama, kuidagi ei suuda midagi teha. Millest see küll tuleb?! Nii jään ilma ka hommikutest, mida ma viimasel ajal väga hindama olen hakanud. Tartus olin juba kella üheksa ajal ringi kobistamas ja tuli ette ka soovi poodi minna, kui see veel lahti polnud tehtud. Ilmselt mingi jäänuk Ungarist, kus ma vahel enne seitset juba poes käisin. Oijah, vahepeal juba leebus igatsus Szegedi järele, aga nüüd on see mitmekordselt peale pressimas. Paraku pole ma endiselt suutnud välja mõelda skeemi, mis mind võimalikult ruttu mingi stipiga sinna lennutaks. Tahaks magistriõppe ikka kuidagi kaelast ära saada, aga ma ei tea sedagi, kas õpingute pikendamise eest ühe semestri võrra midagi maksma peaks. Tegelikult ei tea ma sedagi, mis aineid ma sügisel võtma pean. Loodan mingitki selgust saada järgmisel esmaspäeval, kui ma taas ülikooli uksi kulutama lähen. Praegu, kui ma eriti kedagi näha ei taha, on kohe ekstrakummaline mõelda, kui palju aega ma Péteriga koos veetsin, ilma et tast kordagi tüdinenud oleksin. Kui mul oleks praegu piisavalt raha Islandile minemiseks (olen sellest aastaid unistanud), läheksin Ungarisse… Kahjuks on kontojääk aga kolm krooni sentidega (ei liialda muide).

Kirjutan edaspidi sagedamini, sest Tartus oli mul küll läppar, aga netti polnud ja millegipärast on kuidagi ebameeldiv oma mõlgutusi sahtlisse ehk kõvakettale kirjutada ja alles pärast siia panna. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks ma siia tagasi tulin.

Sildid: abbas kiarostami, béla tarr, hirm, iraani kino, kuperjanov, Sátántangó