Tegin äsja lõpu peale romaanile „Peotäis põrmu“. Selle autori, Evelyn Waugh’ (mees) abikaasa oli muide samuti Evelyn (naine). Humoorikas. Kuid see on täiesti ükskõik. Saate aru, ma lugesin selle raamatu (264 lk, aga siiski) täna praktiliselt ühe ropsuga läbi ja tegin vist kogu lugemise ajal selliseid grimasse, nagu ma oleksin pealtvaatajana ise iga lause taga peituvat sündmust kohapeal tunnistanud. Huvitaval kombel ajas selle teose iroonia mind aeg-ajalt laginal naerma, tavaliselt mõjub iroonia kuidagi sissesuunatumalt. Pärast lehekülgede otsalõppemist käisin mööda korterit lollaka näoga ringi ja pomisesin omaette roppusi. See oli ikka tõeline pauk kirjandust, mitte nagu mingi Bukowski, kellega ma eile põlglikult lõpparve tegin. Issand, kui kahju mul on, et pole hetkel kedagi käeulatuses, keda nurka istuma suruda ja oma muljetega üle valada. Selline raamat mõjus nagu laupäevane Mono kontsert, mis tuletas meelde, milleks inimesed võivad võimelised olla, ja samas lohutas mind kui nende valitute hulka mittekuulujat. Vähemalt jääb nautimise rõõm. Mõõduka värinaga hinges võtan järgmisena ette François Mauriaci „Endise aja nooruki“.
Ega te enne mingit seltsielu klatši siit küll ei leia, kui ma ükskord Tallinnas tagasi olen. Ma pole siin eriti seltsi otsivalt meelestatud ja keskendun parem sellele, mis mul hetkel kõige paremini välja tuleb – lugemisele.
Sildid: evelyn waugh
