Nagu Budapest, ainult et Tallinn

Laupäevahommikuseks õllejoomiseks arenenud reedene peoõhtu oli suisa ootusi ületav. Õnnestunud üritustele kohaselt olid kõik ended üsna vähelubavad: olin magamata, küünelakk läks laiali, huulepulk oli kadunud ja kurk valutas. Niipea, kui kodunt välja sain, paranes olukord märgatavalt. Esimene kontrollpunkt oli Kuku klubi, kus Keiuga alustuseks tagasihoidlikud joogid tegime. Rahvast oli seal hõredalt ja midagi ei juhtunud, mistõttu kobisime üsna kähku edasi lustiasutusse Angel. Justnimelt seal toimus õhtu peaüritus ehk pidu pealkirjaga Get Fucked, kus enne südaööd tunni aja jooksul janustele piiramatus koguses viina jagati. Kõlab meie prioriteetidele vastavalt, kas pole? Pidu tekitas segaseid emotsioone, kuid domineerima jäi mõõdukalt tühi tunne. Viina anti, kuid see oli soe, poisid olid sensud, aga huvitusid üksteisest. Mu kõrgendatud tähelepanu pälvisid pikantsed kaseoksad, millega aidati vist kaasa džunglimeeleolu loomisele. Nende intensiivne lõhn tuletas meelde gümnaasiumi lõpuaktusi maakoolides ja jaanipäevi Torila külas. Ühesõnaga mitte eriti glämm lisand, kuid oma ootamatuses huvitav.

Põrutavad elamused jäid seal kogemata, mistõttu pidime neid otsima minema türklaste juurde. Õigeid türklased end aga näole ei andnud ja seepärast läksime kindla peale välja ehk suundusime Levikasse. Teatavasti käisin ma seal viimati märtsis ja olin juba ammu unistanud uue korruse ja monosex tualettruumi järele kaemisest. Nagu arvata oli, ei jäänud ka ootamatud ja oodatud tuttavad nägemata. Alustuseks rõõmustas mind väga Levika-Romeo isiklikult, kes nii võluvalt naerdes mu tuka põhjalikult segi ajas. Õhtu jooksul sattusid mu vaate- ja tervitusvälja veel näiteks sokis ja sandaalides klassivend ning kursaõed, kellega ma viimati paar aastat tagasi mõne lause vahetasin. Kihnlast ja arhitekti nähes lülitusime Keiuga aga nende seltskonda. Ma arvan, et see arhitekt oleks tänu oma armsusele mu lemmikarhitekt ka siis, kui ta poleks ainus selle ameti esindaja, keda ma tunnen. Noh, see selleks. Jõudumööda avati üksteise tšakraid, kõlasid ka ebamäärased vihjed pranale, aga ma ei tea, mis sellest lõpuks sai. Vist mitte midagi. Keiu kiskus mind korraks isegi tantsupõrandale, kuid mu puujalgsus ei lasknud mul sinna kauaks jääda.

Kes teab, mis võis kell olla siis, kui Keiu ja kihnlasega pudelid põue pistsime ja Linnahalli kanti läksime. Seal saime siis lahata eluliselt olulisi ja natuke tähtsusetumaid küsimusi just nii võimekalt, kui see purjus inimestel õnnestuda saab. Kui ma linna minnes olin natuke murelik, kuna ei teadnud, kas suudan päris esimese bussini kusagil ringi töllerdada, siis lõpuks venis see häng nii pikaks, et trollidki olid juba liikvel. Trollis nr 3 jätkus eksistentsiaalsete paisete surkimine, mis veenis mind lõplikult vajaduses mõneks ajaks Tartusse pageda. Teel koju tegin veel kella seitsme paiku paar kiiremat võnget ühe mänguväljaku kiigel, kus mind tabas teolt Jehoova tunnistajast naabrinaine, kellega viimasel ajal ainult kerges joobes kohtunud olen.

Järgmine päev kuulunuks mahakandmisele, kui Laura mind kohvile kutsunud poleks. Sellega sai siis asjalikkuse linnuke vähemalt kirja.

Ühesõnaga kuhjus nädalavahetuse tegevuslik osa öösse vastu laupäeva ja kogu ülejäänud aja veetsin ma vähem või rohkem tühja pannes. Aa, ma ju neljapäeval käisin Tartus. Seal ei juhtunud suurt midagi, ainult metsikult tõusnud hinnad panid mind korduvalt õhku ahmima. Nüüd, pühapäeval, oskan hinnatõusu kokku võtta järgmise kiire arvutusega: kui enne sai ühe Postinori doosi (u. 100 kr) eest enam-vähem kolm jäätisekokteili Ema Teresa (30-35 kr või mis ta oligi kunagi), siis praegu võib Postinori (nüüd juba 200 kr!!!) ostmata jättes allesjäänud summa eest juba neli Ema Teresat (50 kr!!!) soetada. Karm. Pole ammu kumbagi ostnud, aga töötaolek paneb lihtsalt kõigile hinnatõusudele tundeküllaselt reageerima.

Lõpetuseks premeeriksin tähelepanu osutamisega päeva esilohutajat:

David says:
but cheer up
David says:
out of young, thin and smart, two are true

Sildid: kuku, levikas, tasuta viin