Jüri Ehlvest, kriitikud, neeger ja mina

Üldse ei tule meelde, kes ja kus kirjutas Jüri Ehlvesti tähtsusest kohalikul kirjandusmaastikul, samas nentides, et teda loevad peamiselt kriitikud, mitte tavalised inimesed. Oli umbes selline see väide. Kontrolliks, kas see oli “Palverännaku” tagakaanel, aga ma olen selle välja laenanud. (Janika, loe see läbi! See on su aja vääriline!) Täna käisin Keskraamatukogus ja laenutasin muuhulgas Ehlvesti jutukogu “Taevatrepp”. Teatavasti saab iga lugeja väikese paberilipaka, kus on kirjas, kes mida mis kuupäevani laenas. Kui tagastamiseks läheb, unustatakse või jäetakse see tšekilaadne moodustis tihtipeale raamatu vahele ja nii võib järgmine lugeja teada saada, keda samad teosed huvitavad. No ja mis ma leidsin selle “Taevatrepi” vahelt? Paberi, millel oli must valgel kirjas ühe kriitiku nimi ! Peale “Taevatrepi” oli ta laenutanud veel kaks sama autori teost, novellikogu “Elumask” ja romaani “Palverännak”. Sellised lood siis.

Pärast istusid trollis mu kõrval kaks ülesvuntsitud mimmi. Nende vahel leidis aset umbes selline dialoog:

Mimm #1: Sa homme lähed ka tööle jah?

Mimm #2: Mhmh. [Väsinud ohe.] No ja oleks et… ma… ma pean ju kogu aeg ilus välja nägema! :( Ei saa mingi tossudes minna või midagi.

Vaene tüdruk töötas vist ilusalongis, kui ma õigesti aru sain.

Vaatasin filmi “Svidd Neger“:

Sürrid stseenid Põhja-Norrast. Tegevuse keskmes on kohalik kaunitar Anna, keda kõik kohalikud mehed endale ihkavad. Filmi värvikaim persoon on aga neegripoiss Ante, kes peab end saamiks, kannab peas pissipotti, otsib oma isa, fännab Dolly Partonit ja on samuti ilusasse blondisse armunud. Sekka veel ohtralt vägivalda, masturbeerimist ja kaunist loodust ning mõnus kompott ongi koos. Kõige kummalisem oli kogu filmi juures aga muusika. Näiteks stseenis, kus Anna isa oma endist naist uputab, kõlab taustaks muusika, mis sobiks pigem Elmari tantsuõhtule. Paar korda tuli ka ette ootamatuid muusikalilaadseid etteasteid ja lüürilist klaveriklimberdamist, mille saatel tooreid roppusi korda pandi. Lisaks sattus korduvalt kaadrisse ka orkester ise. Ühesõnaga mitte just kõige kõrgemate sfääride kinokunst, aga kahtlemata ekraani külge naelutav ja seda mitte ainult oma veidruse tõttu.

Mul endal läheb nii halvasti, et sellest pole mõtet rääkida ega kirjutadagi. Mu viimase viisaastaku seniit oli mullu aprillist juunini ja sellepärast ongi vist suurimad šansid must aru saada neil, kes tollal mu tippvormi lähedalt jälgisid. Võimalik, et tegelen praegu üledramatiseerimisega, aga mu hüstraseisund on asendunud vaimse koomaga, mis seisneb täielikus suutmatuses välja mõelda, mida ma endaga peale peaksin hakkama.

Sildid: jüri ehlvest, svidd neger