Laupäevases Postimehes ilmus reportaaž pealkirjaga “Kihnu kollaaž“. Lugesin kudumisvarrastega memmedest, rahvariietest ja kadakatega palistatud aasadest ning vangutasin pead. Hämmastav, kuidas samad asjad võivad nii erinevaid tundmusi tekitada. Artiklis mainitakse Leidat, kel saare peal suurest liigutusest ikka pisar silma tuleb. Kui ma mõtlen pisaratele ja Kihnule, tuleb kohe meelde mõrtsukas Imre, kes meil külas käies pühapilti nägi ja siis ulguma pistis. Samas ega vist ei kõlbaks lehes kirjutada, mis seesama Imre mulle ja Laurale pärast tegi. No ja mis kadakaid puudutab, siis mina nägin nende taga “Tühiranda”. Ühesõnaga lehest loetu pani mind mõtlema, et ühe pastoraal-romantilis-idülliliku nupukese asemel pakub Kihnu tunduvalt rohkem ainet üheks kobedaks seiklusromaaniks.
Vastukaaluks Houellebecqi teosele “Elementaarosakesed” (teosest põhjalikumalt lähipäevil), mis mind täna üsna misantroopsele lainele väänas, tahaksin väljendada mõõdukat filantroopiat ja avaldada tänu ja tunnustust neile autojuhtidele, kes minu ja mu jalgrattaga täna ja laupäeval väga kenasti käitusid. AITÄH! Iseenesest on vist kummaline rõõmustada selle üle, et keegi mind alla ei ajanud, aga… ma ikkagi rõõmustan. Uskumatu, kuid trajektooril Pääsküla-Mustamäe-Õismäe-Kakumäe ei pidanud ma peaaegu ühegi sebra juures üle tee laskmist ootama. Pigem pidi mõni autojuht sekundi minu järel passima, kuna mul läks aega oma silmade uskumiseks, kui mind näiteks Suurhalli juures tipptunnil üle tee lasti. Ma muidugi kobisin iga ülekäiguraja juures ka ratta seljast maha ja talutasin selle käekõrval üle tee, nagu ette nähtud on. Kui autojuhid tõepoolest nii arvestavad ja tähelepanelikud on, julgen varsti ehk kesklinnagi sõita :P Mina kui paadunud liiklusfoob olen siiani seda linnaosa vältinud, kuna ma lihtsalt ei söanda seal suurte masinate vahel laveerida. Kahtlustan, et sama hirm jälitaks mind ka autoroolis olles. See on vist ka üks põhjustest, mis mind autokoolist siiani eemal on hoidnud.
Käisin reedel Kumus näitustel, kus lootsin rohkelt kirjutamis- ja vestlusainest näha ja kogeda, aga tuhkagi. Kogemata sattusin vaatama väljapanekut Gerhard Richteri loomingust, millega ma enne muidugi kuidagigi kursis polnud, kuigi Richter kuulub väidetavalt rahvusvaheliselt tuntuimate kaasaegsete saksa kunstnike hulka. Mis ta loomingusse puutub, siis tsiteeriksin Kumu leheküljel asuvat tutvustust:
Gerhard Richteri loomingu suur ja tegelikult ainus teema, mis valitseb erinevate motiivide, stiilide ja kunstiajalooliste tsitaatide taustal, on tegelikult ikkagi maalikunst ise, mille keelt ja vahendeid Richter oma nii heterogeenselt avalduvates tegevusformaatides ikka jälle uuesti kõnetab.
Näiteks maalis ta paljud pildid enda tehtud maastikufotode järgi. Tore on, kuid tuleb tõdeda, et mind ei kõnetanud ta tööd küll kuidagi. Kohe täiesti külmaks jättis.
Põhjus, miks ma tegelikult üldse Kumusse läksin, oli 5. korruse näitus pealkirjaga “Koht, mis paneb liikuma”, täpsemini Kaido Ole nime esinemine näituse kirjelduses (kuigi ma teadsin küll, et temalt on vaatamiseks välja pandud vaid üks installatsioon). Näitusel esindatud kunstnike üsna eri sorti töid ühendas nende suhestatus linnakeskkonnaga – kes koputas kapitalist-urbanistide ökoloogilisele südametunnistusele, kes tegi tänavakunsti alast selgitustööd. Väljusin näituselt üsna juhmi tundega, kuna ei osanud asjast õieti midagi arvata. Ainult Kaarel Nurga fotosari “Sügisballi” tegemiselt tekitas mingisuguseid eredamaid tundeid. Tegelikult oli Reet Ausi, Ville Hyvöneni, HULA ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite ökoprojekt “Üle prahi” ka suisa üllatavalt mõjuv. Samas tekitas see ületarbijate suunas näppu vibutav kunstikomplekt ka kõige rohkem negatiivseid tundeid, kuna ruumis asuvaid telekaid ei saanud kuulata kõrvaklappidest ja seetõttu oli tükk tegu eri jutuvadade eristamisega. Lõpuks lugesin paberkujul saadaval olnud ingliskeelseid tõlkeid, et teada saada, kuidas Maarja Jakobson loodust säästab. Tõlgete arusaamatult puudulik inglise keele õigekiri pani mind küll hetkeks arvama, et selline vigasus on taotletud, aga ma ei tahaks seda eriti uskuda. Kuid tõesti, vead laadis whether asemel weather olid päris piinlikud lugeda. Sellist vigasust olen ma ennegi näitustel täheldanud. Pole eriti kena lisanüanss minu meelest.
