Familjeniga mööda Ungarit: Szeged, Mórahalom, Villány, Pécs, Eger, Szépasszony-völgy, Egerszalók, Szilvásvárad

Tündiga oli ka kahju hüvasti jätta. Tore oli koos elada kellegagi, kelle elustiil minu omaga strateegilistes punktides ühtis: kooserdasime mõlemad pärastlõunani pidžaamas ringi, nõusid pesime vastavalt viitsimisele, söögitegemise asemel tellisime pitsat jne. Jätsime küll juba toas põhjalikult hüvasti, aga kui olin juba autosse istunud, hõikas ta mulle veel rõdult (vt pildil paremal alt teine rõdu) lehvitades head teed ning temaga ühines ülemiselt rõdult veel Ági. Päris oli võimalik mitte liigutuda ju!

Kuid paarisaja sõnaga ka vanemate ja vennaga mööda Ungarit hängimisest.

View Larger Map

Ülalolevalt kaardilt saab aimu külastatud kohtadest. Kuna sellest reisist ei pigista kuidagi seiklusromaani välja, kannan sündmustest ette igal linnal eraldi peatudes ja lähenedes juhtunule turisti vaatenurgast.

Szeged

Ungari paprika- ja salaamipealinnas tegelesime põhiliselt kulinaariaelamuste kogumisega. Väikevend Harri võttis aga asja liiga julgelt ette ning tellis omale mingi asja koos seaajuga (vt alumist pilti). Selle tulemusel ei tahtnud ta järgmise 36 tunni jooksul mitte midagi süüa ega juua.

Mórahalom

Tegu on üsna mõttetu väikelinnaga Szegedi lähistel. Nende ainsaks külastusmagnetiks paistab olevat fürdő, mida meie Erasmuse koordinaator Ágnes tungivalt ja järjekindlalt külastada on soovitanud. Mis seal salata, polnud väga viga tõesti! Sai ninad punaseks põletatud, basseinis kokse libistatud ja lõpetuseks ajas igaüks omale rasvast läikiva lángosigi näost sisse. No mis sa rohkem tahta oskad!

Villány

Segastel asjaoludel jäi ära esialgu plaanitud põige Serbiasse, kuid selle asemel suundusime hoopis Pécsi poole. Teel sinna peatusime Villányis, mis on üks viiest tähtsaimast Ungari veinipiirkonnast. Sealne veinivalmistamise traditsioon sai alguse juba 11. sajandil. Villányis valmistatakse tänapäeva Ungari parimaid punaseid veine (Kékoportó, Cabernet Sauvignon, Kékfrankos, Merlot). Eks see oligi vajakohapeal omal nahal kindlaks teha. Selle tarbeks käisime veinimuuseumis, kus olid vaatamiseks välja pandud iidvanad veinid ja eri sorti piinariistu meenutavad veinivalmistamisabimehed.

Ei olnud just põnevaim asi, mida mu silmad eales näinud on, kuid pärast sai veine degusteerida (ja väljasülitamiseks polnud mingit kaussi ette nähtud) ning meelepäraseid kaasa osta. Polnud sugugi kallid (mitte kõik vähemalt).

Pécs

Pécs jäi meelde kui linn, milles võiks täitsa heameelega kunagi elada. Mõtlesin siiani, et tegu on Szegedist suurema linnaga, aga praegu kontrollides selgus, et tegelikult on Pécsis elanikke hoopistükkis ligi kuue tuhande võrra vähem ehk 156 576. Igatahes on tegu väga kultuurse linnaga: siin on sündinud näiteks üks kuulsamaid tänapäeva ungari filmilavastajaid Béla Tarr ning op-art kunstnik Victor Vasarely, kellele linnas üks muuseumgi pühendatud on. Pécsis on ka Csontváry muuseum, kus on väljas valik ühe märkimisväärseima 20. sajandi alguse visionäärkunstniku Tivadar Csontváry Kosztka töid. Oma kuulsaimad tööd maalis ta juba veidi skisofreensena, mulle meeldivad varasemad taiesed rohkem. Igatahes üks tähtis mees ungari kunstiloos. 1367. aastal asutatud ja praeguseks 35 000 üliõpilasega Pécsi ülikool on vanim ja suurim Ungaris. 2010. aastal jagab Pécs Euroopa kultuuripealinna tiitlit Esseni ja Istanbuliga. Ei saa jätta märkimata ka fakti, et üks Pécsi sõpruslinnu on mu lemmiklinn Tšehhis - Olomouc.

Széchenyi väljak, taamal Ottomani-aegne mošee.

Veel paar aastat tagasi kaevandati Pécsi lähedal uraani, sellest siis ilmselt inspireeritud allolev pilt, mis mulle kusagil seinal silma jäi. (Uránváros = Uraanilinn)

Siuke elevant siis ühe kohviku nurgal turnimas:

Katedraal, üks põhilisi vaatamisväärsusi:

Teater oli neil ka kaunis, aga sellest ei viitsi praegu pilti otsida. Minge vaadake ise, igati külastamisväärne linn!

Eger

Järgmine sihtpunkt oli Eger - linn, mis peaks ühtaegu meelde tooma nii barokkarhitektuuri kui Egri Bikavéri nimelise punaveini. Sissejuhatuseks aga foto kellast, mis ilutses meie ööbimiskoha köögi seinal. Lähemal vaatlusel on sihverplaadil võimalik tuvastada ajalooline tõde ja ebaõiglus. Samas perenaine ei paistnud väga turboungarlane olevat.

Eger mulle nii vapustavat muljet ei avaldanud kui Pécs. Vaatamisväärsus number 1 ehk kindlus jäi meil põhjalikult läbi töötamata, küll aga ronisin Harriga 42 meetrise minareti otsa. Pärast 97 ilmatukitsa trepiastme läbimist hakkasid käed värisema, aga vaade oli seda väärt.

Szépasszony-völgy

Kaunineiu org asub kusagil Egeri äärelinnas ning selle keskmeks on ringi moodustav tänav, mille servas on tihedalt üksteise kõrval paiknevad veinikeldrid ja muud joomaasutused. Neist keldreist saab võileivahinnaga (näiteks 500 HUF ehk umbes 30 kr liitri eest) veini nii kohapeal hävitamiseks kui kaasavõtmiseks. Ettenägelikud tulevad oma lähkritega, lühinägelikud saavad keldris omale paariliitrise kanistri soetada. Valgetest veinidest tuleb mainida minu meelest vesist Leánykat ja sellest kobedamat Itaalia Rieslingut. Punastest on kuulsaim muidugi pullivere vein ehk Egri Bikavér, millega seoses vist praegusel keskealiste generatsioonil palju huvitavaid mälestusi on. Juhiksin aga tähelepanu tõigale, et Bikavéri ei tehta mitte ainult ühest viinamarjasordist, vaid mitmest, milleks tavaliselt on Kékfrankos (Blaufränkisch), Cabernet, Merlot ja Kékoportó (Blauer Portugieser). Muide, veinikeldrite võrgustik on Egeri all sama lai kui maapealne linn ise. Suurem osa koopaist on tõsi küll tehislikku päritolu.

Szilvásvárad

Egerist paarikümne kilomeetri kaugusel asub Szilvásváradi-nimeline koht, mis paistis olevat populaarne paik ekskursioonideks ja matkamiseks. Ega ei imesta, sest sealkandis on juba omajagu mägesid ja metsa ning mis siis viga seal rongiga sõita ja puude all patseerida.

Järgmisel fotol nähtav Szalajka-org osutus üheks vähestest selle piirkonna vaatamisväärsusteks, mis meil õnnestus üles leida. Tükk aega ajasime mingisugust Millenniumi vaatetorni taga, aga see ei jäänud kusagil silma.

Egerszalók

Egeri kanti jäi ka Egerszalóki fürdő, mille ajalukku või tagamaadesse pole ma viitsinud süveneda, aga pealtnäha oli tegemist äsja valminud ehitisega, mida õieti sissesupeldudki pole. Basseine oli nii õues kui sees, osa neist spetsiaalsete ravivetega, osa hariliku termaalveega täidetud. Sai ka päikest võtta või liumäest alla lasta. Minu lemmikud olid aga Kneippi basseinid. Kneipp oli saksa soost arst, kes kogus 19. sajandil kuulsust endanimelise alternatiivmeditsiini kalduva kuuri väljatöötamisega. Wiki andmetel on tal midagi pistmist ka mingisuguse leivaretsepti leiutamisega, aga ma seda ei oska küll kuidagi kommenteerida. Igatahes selles konkreetses fürdős kujutas Kneippi kuur endast järgmist: ühes basseinis oli vesi temperatuuriga 14°C, selle kõrval teine samasugune temperatuuriga 42°C. Niimoodi ühest teise sulpsates pidi paranema ainevahetus ja juhtuma muud sorti imesidki. No ei tea, aga mõnus oli küll.

Sellega on nüüd mõneks ajaks reisikirjadega kõik ja ma saan rahus edasi jaurata argisematel teemadel. Jess! Mul on siin terve virn filme vaatamist ootamas ja kuniks ma töötu olen, on mul ka aega neid vaadata. Kumus on praegu üks potentsiaalselt huvitav näitus “Koht, mis paneb liikuma” ja eks ma tee sellestki juttu niipea, kui õnnestub muuseumis ära käia.