Saabumine koju ehk 16. juuni Szegedis

Hommikul kell veerand kaheksa toimus Budapestis Blaha Lujza väljakul Helina korteri võtme pidulik üleandmine heale Kirsile. Tahaksin teda siinkohal veelkord südamest tänada nii varajase ärkamise eest!

Edasi läks mu tee Szegedi suunas. Ees ootas tihe päev, mille jooksul pidin korda ajama kogu oma paberimajanduse, lahti pakkima reisiasjad ja kokku pakkima kogu oma elamise jne. Lisaks saabus mu perekond, kellega oli vaja midagi peale hakata ning otse loomulikult moodustas päevast olulisima osa kohtumine Péteriga. Õnneks oli tal juba poole neljast minu jaoks aega ja nii me siis Pivos kohtumisegi. Lühidalt nägi järgnev välja nii: õlled tema ja seitsme poisiga ning pärastpoole ainult tema ja mu vennaga.

Kartsin hirmsasti, et muutun hüsteeriliseks ja hakkan taas nutma nagu poolearuline, aga lõpuks suutsin end päris normaalselt üleval pidada. Naljakas, kõik oli nii nagu alati ja tegelikult olime lausa tavapärasest paremas tujus. Ma rõõmustasin hiiglasliku pildiraamatu üle, mille ta ema mulle saatis ja tema sai uhkustada Tito pildiga välgumihkli, Bosnia suitsude ja Montenegro õllega, mis ma talle reisilt suveniiriks toonud olin.

Ma hakkan kohutavalt taga igatsema oma Szegedi argipäevi. Ema võimalikke etteheiteid ennetavalt peaksin toonitama, et asi pole mitte ainult õllehinna erinevuses. Tartus olles on tunduvalt lihtsam kodus passida ja netis aega surnuks lüüa, samas kui Szegedis käisin ma enam-vähem iga päev väljas virtuaalelu asemel päriselu elamas. Teisest küljest pakub kodus vahtimine rohkem võimalusi lugemiseks, kuigi ma tegin seda Szegediski talutavates kogustes. Ei saa väita, et ma Tartus päris noulaifer olin, aga mul pole seal ju kusagilt võtta poisse, kellega sedasi hängida nagu Szegedis. Tüdrukutega on ehk parem lugu, aga ikkagi. Kuid sellist asja ei ole, et depsu korral saaks kellelegi helistada ja küsida, kas ma võin ööseks ta juurde tulla, sest elu on parasjagu nõmedam kui tavaliselt ja pole kohe kuidagi tahtmist üksi olla. Péteriga oli meil selline vastastikune asi, siinsed parimad sõprused on mul kuidagi teistsugused.

Nii et kes söandab mul veel käskida ÄRA HARJUDA tema praeguse füüsilise puudumisega minu elust, on minu silmis kas a) rumal b) südametu c) lühinägelik d) kõik eelnevad. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis soovitus kõikvõimalike ebameeldivustega lihtsalt ära harjuda, on mulle vist umbes sama vastumeelne kui suhtumised 1) kui miski on alati NII toiminud, pole mingit põhjust seda järsku muutma hakata 2) mul üksi ei ole mõtet muuta ega muutuda, see ei muudaks nagunii midagi. See viimane on mu häirivate suhtumise edetabelis vankumatul esikohal.