Ettevaatust, järgnev võib huvi pakkuda vaid potentsiaalsetele turistidele, kes BiH-sse või Montenegrosse plaanivad minna!
Esiteks: tõepoolest seal enam ei sõdita. Maamiine võib ju veel alles olla, aga selleks peab ilmselt kuhugi üksildasele mäele ronima. Meil ei õnnestunud ühtegi näha ja sama võin öelda ka hullu poolatari Agata kohta, kes maikuus BiH-s ja Montenegros häälega ringi rändas ja telgis ööbis. Nii et kes ei otsi, see ei leia.
Nii BiH-s kui ka Montenegros on rongide asemel mõttekam panustada bussiliiklusele. Raudteed on sõjas tugevalt kannatada saanud ja need, mis töötavad, on kohati üsna kehvas seisus. Ühest rongist mahajäämine võib tähendada, et järgmist peab ootama 12 või 24 tundi. Seega tasub keskenduda bussidele, mis liiguvad tunduvalt suurema sagedusega. Veel kasulikum oleks muidugi liikuda autoga, kuna rongide ja busside akendest oli näha, millistest kaunitest paikadest me mööda tuhisesime. Samuti jäid meil nägemata kõikvõimalikud rahvuspargid jne. Lõin kokku, palju meil siis lõpuks transpordi peale raha kulus. Väga palju nagu ei läinudki, kuid samas startisin ma ka ju Szegedist, mitte Tallinnast.
Rong Szeged-Budapest-Szeged: 2×1390=2780 HUF (See oli koos 50% soodustusega, kõigi teiste piletite eest pidin täishinna välja käima.)
Rong Budapest-Sarajevo-Budapest: 12875 HUF (Oli vaja ette osta. Minnes oli meil ka istmekoha reserveering, tagasi tulles mitte.)
2 trammipiletit Sarajevos: 2×1.60=3.20 BAM
2 trollipiletit Sarajevos: 2×1.60=3.20 BAM
Takso Sarajevo kesklinnast rongijaama: 10 BAM
Rong Sarajevo-Mostar: 9.90 BAM
Buss Mostar-Dubrovnik: 27 BAM + 1 €
Buss Dubrovnik-Kotor: 98.30 HRK + 1 €
Buss Kotor-Budva: 2.50 € + 1 €
Buss Budva-Sarajevo: 21 € + 1 €
Arvutusi kirja panemata sain umbkaudseks summaks 122 € ehk umbes 1900 EEK.
Liikluses peab olema ettevaatlik (eriti BiH-s), kuna juhid suhtuvad liikluseeskirja üsna lõdvalt ja foorid on tihtipeale sümboolse tähendusega. Ei läinud kaua aega mõistmaks, et punase tulega pole mõtet kõnnitee servas passida, kuna rohelise tulega teed ületades on sama suur võimalus auto alla jääda. Kõik muudkui lasid signaali, aga see paistis pigem igavusest olevat. Bussijaamas olime tunnistajaks täpselt sellisele olukorrale, mida ühes reisijuhis kirjeldati. Nimelt jäi bussijuht seisma, kuna temaga tuli juttu ajama mingi tuttav beib. Samal ajal tahtis edasi saada selle bussi taga seisev teine buss. Viimase juht lasi korra signaali, aga siis oli ka selge, et sellest pole mingit kasu ja tuleb vaid oodata, kuni eesseisjad oma jutud räägitud saavad.
Kes erilist luksust taga ei aja ning vajab majutust vaid ööbimiseks, leiab vastava küljealuse 10 € eest. Midagi enamat ihkavatele ei oska ma midagi öelda, kuna meil polnud raha eksklusiivsemate voodikohtade vastu huvi tundmiseks. 10 € eest saab üks inimene voodikoha hosteli mitmekohalises toas või privaatmajutuse puhul näiteks kaheses toas. Hinna sees sattus meil vist alati olema rätik, hommikusööki saime vaid hostelis + hommikukohv Lena juures. Hostelis võib muidugi ette tulla, et keset ööd kukuvad tuppa purjus toakaaslased (ma ise magasin, aga Kaisa ärkas ükskord üles sellise juhtumi peale) või et vannitoa järjekorras peab kolmveerand tundi ootama, kuid mida ikka 10 € eest tahta. Pealegi on hostelid minu arvates parim võimalus üksi reisijale, et kas või aeg-ajalt siis kellegagi suhelda.
Hinnad olid BiH-s ümberkaudsete riikidega võrreldes madalamad. Eriti oli see tunda Horvaatiasse ja sealt edasi Montenegrosse minnes. Erno ütles sel teemal Montenegro kohta, et seal on kallis, kuna peale turismisihtpunktide pole seal midagi vaadata, aga turistilõksud on loomulikult kallid. Ma ei suuda enam kahjuks oma poetšekke dešifreerida, nii et peate mu arvudeta põhjendust uskuma. Siinkohal tahaks pöörata tähelepanu karastusjoogile Cockta (bez kofeina, bez ortofosforne kiseline!), mis oli müügil nii BiH-s, Horvaatias kui Montenegros. Horvaatias maksis 0.5l pudel seda imejooki 6.19 HRK ehk umbes 12 EEK. Maitses nagu Coca Cola, aga mingi müstiline lisanüanss tegi selle tunduvalt paremaks. Meenutas mingit vanaaegset limonaadi Tarhuni ja Kellukese päevilt, aga ma ei kujuta ette, millist. Tuleb küll tõdeda, et pudeli viimane kolmandik maitses kuidagi kehvemini.
BiH-s sai maksta nende endi kohalikes konverteeritavates markades (no ei saa aru, mis kuradi konverteeritav!?), kuid tihti aktsepteeriti ka eurosid. Isegi suvalises saiapoes maksin oma lihapiruka eest eurodes. Horvaatias tekkis meil vist bussijaamas moment, kui tahtnuks eurodes maksta, aga neid ei tahetud vastu võtta. Muidu oli seal ka peamine ikka nende endi valuuta kuna ja eurode laialdast kasutamist silma ei jäänud. Seevastu Montenegros oli euro ainus rahaühik üldse. Ilmselt ei näinud nad 2006. aastal Serbiast lahku lüües uue riigina mõtet oma valutsi välja mõtlema hakata.
Sularahaautomaatide leidmisega polnud kusagil probleeme, kaardiga maksmine õnnestus peamiselt toidupoodides. Mõndades turistidele suunatud rahalüpsmisasutustes sai ka kaardiga maksta, näiteks Mostari peatänaval suveniiripoes (olgugi et Visa ja Mastercardi kleepsud olid kusagil üsna peidus). Kotoris juhtus aga nii, et küsides, kas kaardiga maksta saab, vastas müüja, et saab küll, aga praegu don’t work. Kui Kohvikutes ja bussijaamades ei tasu kaardiga maksmise peale lootma jääda. Kui Viinis tekkis probleeme Visa kaardiga maksmisega, siis BiH-s, Horvaatias ja Montenegros ei jäänud me hätta ei Visa ega Mastercardiga.
Sildid: balkani poolsaar, bosnia ja hertsegoviina, horvaatia, montenegro, reisivihjed, transport
