Hommikul tervitas meid ühisvannituba katkise dušiotsiku ja porise põrandaga. Pealegi veetsid kõrvaltoa reisisellid duši all sulistades ebaviisakalt kaua aega, mistõttu oli ka soe vesi üsna otsakorral. Sellises kohas elutsedes võiks ju ometi teistega ka arvestada. Kuid mis seal ikka, kobisime aga hommikusöögile (praemuna, sai, piparmünditee, kaks küpsist) ja sealt edasi linnaga tutvuma. Ega meil eriti aimu polnud, mida me täpselt parasjagu vaatame või kuhu me läheme.
Küll aga teadis Erno oma Serbia kogemustest soovitada ćevapit. Ćevapi (5 BAM) koosneb väikestest looma- ja lambalihast valmistatud vorstikestest, mis on topitud pitasse ja mille kõrvale pakutakse toorest sibulat.
Tegemist oli ilmselt parima asjaga, mida ma kogu reisi ajal maitsesin! Oleks kusagil Eestis serbia kiirtoidu putka, hakkaksin otsemaid nende püsikliendiks! Isegi sibul oli erakordselt maitsev, selline magusavõitu ja mitte eriti vänge. Käisime ka ühes kohvikus, mis oma minilaudade ja madalate taburettidega üsna kohalik välja nägi (kohv oli 2 BAM).
Kuna siesta tõttu olid paljud kohad suletud ja nagunii oli kerge väss peal, läksime pärastlõunal suure ringiga hostelisse leiba luusse laskma. Teel sinna nägime üht toksikomaani, kes kõrvaltänavas kilekoti sisu ahmimisega ametis oli… Õhtul jalgpalli vaatama minnes nägime eestlasi, kes meiega samal ajal punase tulega üle tee jooksid. Olid vist mingi bussireisiga tulnud, aga meil ei õnnestunud nendega pikemat juttu teha, kuna üks pahur naiseestlane kiskus oma mehe käbelt endaga kaasa, põhjendades seda vajadusega käbelt bussi peale saada. No mis seal ikka, meie läksime omale baari otsima ning maandusime lõpuks asutuses, kus 0.33l Sarejevsko õlu maksis 2 BAM. kujutage ette, enne reisi oli Kaisa joonud kogu oma elu jooksul kolm (või oli see kaks?) õlut, aga reisi jooksul õnnestus ta nii kaugele saada, et tal läks lugemine sassi. Selles jalgpalliga baaris maitsesin esmakordselt ka tumedat Sarajevsko õlut, mis maitses veel magusamalt kui hele, aga mida ma hindaksin siiski joodavaks. Pärast jalkat käisime veel ühest juba tuttavast pagariärist läbi, kus proovisin kohalikku spetsialiteeti – tšeburekilaadse maitsega lihapirukat. Samasuguse väljanägemisega pirukaid oli saadaval ka spinati, kartuli ja juustuga. Maksis 2 BAM ja oli erakordselt maitsev.
Sildid: lihapirukas, sarajevo, söögihinnad, ćevapi
