Pikaks veninud pidutsemise kiuste õnnestus hommikul kella üheksaks Keleti jaama jõuda, et sealt siis Sarajevo suunas startida. Rongis oli ruumi küllaga ja vähemalt alguses saime kolmekesi ühes kupees laiutada ning rahulikult silma looja lasta. Otse loomulikult oli kaheteisttunnine rongis passimine tunduvalt kütkestavam enne selle teoks saamist, sest kui me juba ükskord seal loksusime, polnud olukord sugugi nii põnev. Erutavamaid elamusi pakkusid vaid mitmed piiriületused.
Näiteks kusagil (see võis olla Horvaatia piir) vaadati minu ja Kaisa passe ning küsiti „Estonia? EU?“… Vähemalt jäid kõik lõpuks siiski uskuma, et selline riik eksisteerib. Veel üks veidigi huvitavam vahejuhtum leidis aset juba Bosnia ja Hertsegoviinas (edaspidi BiH), kui meie kupeesse tuli üks keskealine vuntsidega naine, kes meiega täiesti selges inglise keeles juttu tegi. Uuris meie kohta ja rääkis meile asjust, millest rong mööda kimas. Vaatamata sündmustevaesele loksumisele paistis juba selge olevat, et Ernost just Kaisa lemmiksoomlast küll ei saa. Aga ma pean tunnistama, et ma ei lasknud end sellest eriti puudutada – esiteks olid need tõenäoliselt ainsad kolm päeva Kaisa elust, mil ta Erno seltskonnas viibima pidi ning teiseks oli tegu mu parima Erasmuse-sõbraga ja lootsin seetõttu Kaisa mõistvale suhtumisele. Vähemalt mingeid erilisi konflikte ette ei tulnud. See selleks. Õhtul poole kümneks jõudsime lõpuks kudenuna Sarajevosse. Rongijaamas ründasid kohe hostelipakkujad. Põhimõtteliselt mulle ei meeldi alluda sellistele provokatsioonidele ning parema meelega seiklen ma omal käel ringi, kuni ööbimiskoha leian (mitte eriti ratsionaalne teguviis muidugi). Kuid seekord läks nii, et pakkujatädi lubas meile tasuta transporti ja 10-eurose hinna sees pidi ka hommikusöök olema (kuigi ilmselge, et hosteli hommikusöök on harva midagi toitvamat kui moosisai). Egas midagi, jäime siis autojuhti ootama. Meile jagatud infobrošüüre sirvides selgus, et tegu on hosteliga, mis meil eelnevalt välja oli otsitud (Hostel Ljubičica Sarajevo, Mula Mustafe Bašeskije 65). Kohale jõudes selgus, et hosteli nii öelda peakorter on küll täiesti kesklinnas, kuid nende majutamisruumid asuvad hajali ümberkaudses piirkonnas. Alustuseks pandi meid aga baari istuma ning anti igaühele üks tasuta kohalik õlu Sarajevsko. Pärast põgusat passimist saabus veidi kahtlase olemisega noormees, kes meid teisele poole jõge meie hostelituppa juhatas. Majas oli vannituba ja kokku vist kolm ühiselamulikku tuba, meie saime neist ühe. Õnneks polnud sel ööl suremat tunglemist ning saime kuueses reformvooditega toas üksi laiutada. Olime muidugi pehmelt öeldes väsinud, kuid tegime veel kiire linnatuuri ning sõime kohalikku pitsapirukat (2 BAM ehk 1 €) ja kobisime alles seejärel magama, et järgmisel päeval juba võimekamatena Sarajevot vallutada.
Sildid: budapest-sarajevo rong, hostel sarajevos
juuni 27, 2008 kell 15:36
hehee @ Erno. ja loomulik, et ei ole vaja konflikte otsida, vaid lihtsalt vaikselt ära kannatada. pealegi ma ei puutu ju Ernoga enam kunagi kokku :D