Hommikul tervitas mind nüansirikas pohmell, aga põdemiseks polnud aega, kuna pidin kärmelt kokku pakkima varustuse kümnepäevaseks reisiks maamiinide piirkonda. Puudelise ajuseisundi tõttu suutsin nii Szegedi rongijaamas kui Budapesti Nyugati McDonalds’is väljenduda nii arusaamatult, et see mind ennastki üllatas. Peatselt avanes aga võimalus West Endi juurest üles korjata Kaisa, kellest pidi saama mu reisikaaslane järgnevaiks matkaseiklusteks. Kuna ta polnud enne Budapesti ilu kaeda saanud, alustasime oma rännakuid ekskursiooniga, mis meid esiteks Kangelaste väljakule viis. Seal ei juhtunud muidugi midagi huvitavat, kuid seda ei saa õnneks öelda sündmuste kohta, mis eelnesid Attilaga kohtumisele.
Nimelt pidime Attilalt saama Helina korteri võtme nind selle tarvis oli meil vaja minna Zsigmond Móricz körtérile. Buda poolele kooserdasime läbi nutuse ilma jalgsi, kuid seal otsustasime ikkagi trammi peale ronida. Aga kust saada trammipileteid? Putkat meie nägemisulatuses ei olnud ning trammipeatust polnud õnnistatud isegi mitte rikkis piletiautomaadiga. Mõtlesime, et elu on ju ikkagi seiklus, miks mitte jänest sõita. Tõesti-tõesti, kuid paraku saime tasuta sõita vaid ühe peatusevahe, sest siis astus trammi matsakas onu, kes oma varruka ümber kontrolöri käepaela toppis. Esiteks taheti meile mõlemale 6000 forintit laksida. Ma ei teadnud, kas oleks parem jaurata inglise keeles ja teha nägu, et me ei tea, kuidas seal asjad käivad või selgitada ungari keeles, miks ma tean, kuidas asjad käivad, aga piletit ikkagi ei osta. Kuna meil polnud üldse nii palju sularahagi, astusime onkliga trammist välja asju klaarima. Seni oli suhtlus toimunud inglise keeles, kuid kui maksmiseks läks, sai mul küllalt ning kukkusin ungari keeles seletama, et peatuses polnud masinat ja üleüldse pole me eriti süüdi. Otse loomulikult oli härra kontrolör üllatunud ja uuris, kust me tuleme, miks ma nii kaunisti ungari keelt räägin, mida ma õpin ja nii edasi. Trahvist ei paistnud me siiski pääsevat, kuid kohalikku raha meil piisavalt polnud ja nii tegime oma diili eurodes (mille ta üsna tõenäoliselt enda tasku pistis, kuna mingit tšekki me ei saanud ega küsinud). Seega kui alguses pidime mõlemad maksma 6000 ft ehk umbes 24 €, siis lõpuks kauplesime karistuse 9 € madalamaks ja köhisime mõlemad 15 €, kusjuures onu andis meile veel kauba peale kuus bussipiletit ja lehvitas meile teiselt poolt teed, kui me järgmise trammi peale saime (olin just enne Kaisale öelnud, et peaks talle lehvitama). Kes nüüd ütleb, et ugrimugrindus ära ei tasu!?
Lõppude lõpuks õnnestus Attilaga õigeaegselt kohtuda ning võti kätte saada, kuid koju minna oli veel vara ning otsustasime Budaga lähemalt tutvuda. Nojah, feilisime üsna eepiliselt, kuna vihma hakkas täiega sadama ning lõpuks istusime ligi 45 minutit kusagil bussipeatuses, kuni passimisest ära tüdinesime ning Moszkva térile sammud seadsime. Üldiselt oli kopp ees, riided märjad, ilm rõve ja vässu peal. Kui ükskord Helina voodis maandusime, polnud enam küll erilist soovi õhtul seltskonnatsema minna, aga ega me sellest ikkagi ei pääsenud. Muidugi vedasid mu orienteerumisoskused meid alt ning esimese hooga ei suutnud ma isegi mitte Szimplat üles leida (jep, see on võimalik). Esiteks tervitasid meid uksel briti poissmehed, kes tahtsid, et me tulevase abielumehe kehale kuhugi midagi kirjutaksime. Kaisa oli muidugi tahtmist täis ja kiskus kohe poiska püksid alla, mul õnnestus äksist eemale hoida, Pärast rääkisime nendega natuke ja mulle jäi mulje, et peigmees oli neist ainus normaalne, ülejäänud ei seisnud õieti püstigi või käitusid niisama perversselt. Lõpuks õnnestus Kaisa neist eemale meelitada ja juba loetud minutite pärast ilmus silmapiirile Tamás isiklikult. Sättisime end tema lauda ja lakkusime siis kõik koos oma soodavesiseid veine. Hea meel oli teda näha, sest mine tea, millal selleks järgmine võimalus avaneb. Kaua me ta seltskonda aga nautida ei saanud, sest ta jätkas oma baarituuri, kuid meie jäime ootama Ernot ja ta kaaslasi, kelleks osutusid Joan ja Paola isiklikult. Mingil hetkel tuli ka Bastien, nii et õhtu lõpuks sain päris mitu oodatud kohtamise linnukest kirja. Szimplast viis tee meid loomulikult Vittulasse, sest kus mujal pidanuksin ma lõpetama oma sellesuvise viimase Pesti peoõhtu kui mitte seal!? Midagi sensatsioonilist seal ei juhtunud, pea jäi terveks ja midagi lolli ma ei teinud. Pärast kolme tikkus kole uni peale ja loivasime Kaisaga koju ära.
Sildid: jänes, pesti öö, pesti päev, trahv
