Kui ma kell 5:20 duši alt saabusin, käis hostelitoas juba kõva sahmerdamine ehk me polnud Kaisaga ainsad, kel nii vara juba kuhugi minna oli vaja. Trammipeatusesse jõudsime 6:25, sest kuigi meie rong läks alles 7:14 ja trammisõit kestnuks 15-20 minutit, oli meil tingimata vaja varuaega, sest mine tea, mis kõik juhtuda võib. No ja juhtuski. Kell oli 6:42, kui peatusest oli läbi käinud kolm vale numbriga trammi, aga meie oma polnud kusagilt näha. Muutusime närviliseks. Ühed teised seljakottidega peatuses passijad olid juba takso peale läinud. Lõpuks otsustasime sama teha, sest rongist mahajäämist me endale lubada ei saanud. Nii läksid raisku meie trammipiletid ja pidime lisaks tegema ootamatu kulutuse taksosõidu näol (rongijaama 10 BAM).
Edasi läks päev natuke paremini. Sekeldusi ei tekkinud, keegi kusagil piiril mingisugust registreerimiskaarti näha ei tahtnud. Alguses olime oma kupees üksi, kuid Dobojs tuli rongi peale ootamatult palju inimesi ning olime sunnitud koomale tõmbama. Positiivne oli selle juures kahe prantsuse poisi saabumine meie kupeesse. Kuigi me nendega ei rääkinud ja me ei mõistnud üksteise keelt, sai üsna palju nalja. Ma arvan, et nad olid mõnda aega Ungaris elanud, kuna nad teadsid just selliseid ungarikeelseid sõnu ja väljendeid, mida oskavad need vahetusüliõpilased, kes ungari keelt tegelikult õppinud pole. Näiteks oskasid nad teretada piirivalvurit, moodustada lauseid à la Mit csinál a rendőrség? („Mida teeb politsei?“) ja kui ma nende ungarikeelsete etteastete järel Kaisale Szeretlek! („Ma armatan sind.“) ütlesin, hakkasid nad mõlemad naerma :) Lisaks oli üks neist minu arvates eriti numpsiku väljanägemisega, nii et rõõmu kui palju.
Õhtuks oli ette nähtud kohtumine Bastieniga, aga ta ei reageerinud mu kontakteerumisüritustele (kaks nädalat hiljem selgus, et ta oli Viinis) ja nii ei saanudki sellest asja. Selle asemel käisime Kaisaga Blahal burksi söömas ja jalutasime niisama. Mind tabas täiesti südantliigutav tundehoog seal Rákoczi tänava kandis jalutades. Hissand jummal, mida kõike ma seal kandis teinud olen…! Nii konkreetsed mälestused nii konkreetsete kohtade ja inimestega… Ühesõnaga ma olin väga armunud sellesse linna ja nii imelik kui see ka pole, tundsin Ungarisse jõudes, et olen jõudnud KOJU.
Sildid: budapest, prantsuse poisid, sekeldused, lollid trammid
juuni 27, 2008 kell 1:49 p.l.
vat kui sa kirjutaks seiklusromaani. veel parem – epopöa. siuke unistus.
juuni 27, 2008 kell 4:02 p.l.
jaaa, kõik lugesin läbi ja väga äge oli. ainult sellest prostituutide lausest tunnen puudust (aga ma saan aru küll ;))
juuni 27, 2008 kell 4:55 p.l.
hedda, olen meelitatud ja võtan su arvamuse arvesse tulevikuplaanide kujundamisel. aga ma näen võimalikku takistust asjaolus, et mu päriselu on huvitavam kui kõik, mida mu fantaasia sünnitada suudaks. kuid dokseiklusepopöa tundub kuidagi veel ekshibitsionistlikum ettevõtmine olevat kui blogimine.
kaisa, kiidan sind vastupidavuse eest! loodetavasti saan sulle varsti piltidega plaadi ka anda.