14. juuni ja kohalik huumorišõu “Kursadžije”

By estakaad

Kuigi ametlik äratus pidi olema 4:30, lõin silmad lahti juba 3:45 ning ei suutnud enam kuidagi uuesti uinuda. Vihma sadas, lõi välku ja mina vahtisin lakke. Bussijaama jõudes saime taas sõbralikku abi suvaliselt kohalikult, kes ütles meile, et välja riputatud bussiplaan ei vasta päriselt tegelikkusele. Meie õnneks väljus vähemalt Budva buss õigel ajal. Pilet maksis 2.50 € ja koti eest taheti saada tavapärane 1 €. Kusagil poole tunniga olime juba sihtpunkti jõudnud ja asusime kindlaks tegema, mis värk Sarajevo bussidega on. Seal oli samasugune süsteem nagu näiteks Belgradis – igasuguste suvaliste pääsemine bussijaama oli välistatud perroonipiletite ja bussijaama ümbritseva aia kasutuselevõtuga. Oli mõningaid probleeme süsteemist arusaamisega, kuid lõpuks näitasid järjekordsed heatahtlikud inimesed näpuga, kuhu minema peame ja kõik laabus. Selgus, et Sarajevo suunas lähevad bussid tõepoolest ainult kaks korda päevas: 8:10 ja 22:10. Seega oli eelmisel päeval Kotori bussijaamas meile õpetusi jaganud mehel vägagi õigus. Pilet maksis 21 € + 1 € koti eest. Nii jäigi meie viibimine Budvas plaanitust tunduvalt lühemaks – oli ju Budva just see linn, mis meid reisi planeerides oma imeliste randadega enim ahvatles. Aga mis teha, ilm oli endiselt kohutav ja meil oli õhtuks tingimata Sarajevosse vaja jõuda.

Bussis näidati telkarist kohalikku huumorišõud „Kursadžije“, mis põhjustas täiesti homeerilisi naeruhooge nii bussis viibinud BiH kui ka Montenegro kodanike seas. Isegi üks naine, kes teleka sisselülitamiseni äärmiselt tõsise näoga silma paistis, ei suutnud naeru tagasi hoida. Üritasin ka asjale pihta saada, aga see osutus muidugi üsna võimatuks. Mõistsin vaid üksikuid sõnu, kuid kokkuvõttes olin lõbustatud ülejäänud publiku vappuvast naerust. Leidsin nüüd selle sketšišõu juppe isegi youtube’st, aga ega need praegugi mulle arusaadavad pole.

Bussisõidul avanenud vaated olid nii ilusad, et nende kirjeldamisel tekib kohe tahtmine mingeid eriti banaalseid fraase kasutada. Eriti super oli kanjonitest läbisõitmine, kui mõlemal pool bussi laiutasid mäed (keskmiselt 2000 meetrit kõrged) ja nende vahel vulisesid kärestikulised mägijõed nagu Old Spice’i reklaamis. Asja tegid veel erutavamaks sagedased serpentiinid, mis käänakute tagant vastutulevatest autodest möödumise üsna kõhedaks muutsid. BiH piiril nägime oma reisi kauneimat piirivalvurit, kes oli küll montenegrolikult tumedaverelisem, kuid omas eriti lummavsiniseid silmi, mis meid mõlemaid täiesti ära tinistasid.

Kella nelja paiku pärastlõunal jõudsime Sarajevosse ja ei saanud eriti aru, kus kurat me omadega oleme. Ümbrus oli täiesti võõras ja meil polnud aimugi, millises suunas meie hostel võiks olla. Küsisime ühelt kiosköörilt, aga ta ei osanud inglise keelt. See-eest viipas ta kohale ühe väikse poisi, kes omakorda ühe natuke suurema tüdruku meile appi kutsus. Tema abil leidsime üles trollipeatuse, kust saime omale ka kaks trollipiletit osta. Endiselt ei saanud me aga aru, millise trolliga me täpselt minema peame. Nägime peatuses üht meest, kes meiega enne samas bussis oli ja küsisime temalt abi. Tüüp oskas väga hästi inglise keelt ning teatas meile alustuseks, et tema ei sõidaks elu sees kesklinna trolliga, kuna see on räigelt aeglane. Olime suure hurraaga valmis siis bussi peale minema nagu temagi, aga selgus, et meie ostetud piletid on mõeldud ainult trollireisideks. Mis seal ikka, kobisime siis trolli peale ja loksusime läbi lasnamäelike linnaosade kesklinna. Läksime samasse hostelisse, kus olime pühapäeval ööbinud. Paraku ei läinud toaga seekord nii õnneks ja meid pisteti 14-kohalisse dorm’i. Ei olnud mingit üksi toas laiutamist, kuna kõik teised narid olid reisiselle täis. Nägime järjekordset soomlast, kes samuti umbes nädalasel reisil oli ning Albaania suunda siirdumas oli.

Kuna järgmisel päeval pidime lahkuma juba kella kuue paiku hommikul, polnuks me sel kellaajal hommikusööki saanud. Seetõttu pakuti meile hoopis õhtusööki, mis koosnes ühest 0.33l Sarajevsko õllest, oasupist, saiast ja rohelisest sibulast. Polnud väga vigagi. Edasi läksime järeleproovitud kohvikusse. Selleks ajaks oli mul üsna kopp ees kõigest. Esiteks olid mu jalanõud märjad, teiseks oli ilm endiselt rõve, kolmandaks olid mul peal eri sorti igatsused jne. Käisime veel rongisõiduks toitu ostmas ja ronisime tagasi hostelisse, kus ma juba poole kümne paiku magama keerasin. Uni oli rahutu, aga mida muud oodata, kui samas toas nii palju inimesi koos on.

Sildid: , , , , , , ,

Leave a Reply