Vaatamata halvaendelise kuupäeva reedele sattumisele lootsime alanud päevast vähemalt midagi paremat kui neljapäevast. Kaisa oli Dubrovnikus eepiliselt pettunud ja mul oli sellest kahju, kuna minu meelest on tegu ikkagi ühe väga kauni linnaga, olgugi sarnaseid vanalinnu Vahemere kandis jalaga segada. Aga teadagi, mis maitsete ja nende üle vaidlemisega on. Ostsime siis piletid sihtpunkti nimega Kotor. Hind oli 98.30 HRK, lisaks muidugi 1 € koti eest. Meie taga istus bussis üks soome poiss, kes kohe käbelt ära tabas, et me Virosta olemme. Veidi naljakas tüüp oli. Nägi muide hirmuäratavalt Argo moodi välja ja see ajas õudselt segadusse. Ta rääkis meiega vahepeal inglise keeles, kuid aeg-ajalt läks sujuvalt soome keelele üle, kuigi soome keeles rääkida üritades tulid mul ainult ungarikeelsed sõnad meelde. Igatahes selgus, et ta ei olnud päris hardkoor reisija ning piirdus vaid nädalase tripiga, mille kaugeimaks sihtpunktiks pidi olema Albaania. Päris lähedasteks sõpradeks me temaga just ei saanud ja seetõttu veetsime suurema osa ajast niisama aknast välja vahtides. Otse loomulikult oli väljas ilusaks pööranud alles siis, kui me bussi istusime ja seega saime sooja ilma nautida ainult konditsioneeritud bussist. Montenegros olid alates Kostanjicast talumatult kaunid loodusvaated merelahele ja väikestele laidudele, mille peaaegu kogu pindala võtsid enda alla kirikud. See oli ka vist esimene koht, kus ümberringi kaktused lokkasid.
Kotoris ründasi meid taas majutuse pakkujad, kuid tõrjusime seegi kord nad alustuseks eemale, kuna esiteks pidime kindlaks tegema, kuidas on lood Sarajevosse minevate bussidega. Üks äärmiselt abivalmis ja sõbralik kohalik mees tõttas meile appi ja seletas, et otse Kotorist ei lähegi Sarajevosse ühtki bussi ja seetõttu peame minema kas Tivati või Budvasse. Täiesti arusaamatu minu jaoks, kuna Kotor on tunduvalt suurem linn kui Tivat või Budva. Mis seal ikka, seega pidime järgmisel päeval juba kell 6:35 Budva bussile jõudmiseks bussijaama ronima. Abivalmis mehe sõnul ootavat meid seal ees tund aega passimist ning siis saame ligi 20 € ja kaheksa tunniga Sarajevosse. Nagu pärast selgus, olid ta andmed praktiliselt 100% täpsed. Küll on tore, kui leidub selliseid häid inimesi!
Vajalik info omandatud, kõndisime kesklinna poole. Vihma tibutas ning lõpuks saabus ka hetk, mil mu fotokas enam ei funksinud. Sinnani oli ta lihtsalt tujukas olnud, aga ilmselt tegi niiskus oma töö ja seetõttu on mul Montenegrost ainult kaks suhteliselt ühesugust ja mõttetut fotot ning posu postkaarte.
Me ei jõudnud oma teekonnal veel eriti kaugele, kui üks jalgratta ja ilmselge briti aktsendiga mees meie kõrval peatus ning uuris, kas me majutust vajame. Ta oli tegelikult juba enne bussijaamas Kaisaga juttu teinud, aga siis polnud meil mahti ta pakkumisega lähemalt tutvuda. Selgus, et ta on Manchesterist pärit, kuid elab suviti Kotoris. Nõustusime ta pakkumisega (10 € nägu) ja järgnesime talle, et kohtuda kellegagi, kes meid siis õigesse kohta talutaks. Varsti tuligi üks aimatava (ilmselt omandatud) briti aktsendiga tšikk. Pärast jõudsime Kaisaga omavahel arutades arvamuseni, et ju see inglise kutt käis kunagi Kotoris suvitamas ja leidis sealt omale naise, kellega ta külmal ajal Inglismaal elab ja suvesid Montenegros veedab. Tüdruk viis meid bussijaamast umbes umbes 15 minuti tee kaugusele, ilmselt oma ema majja, kus me siis Kaisaga omale ühe toa saime. Tase oli enam-vähem talutav. Positiivne oli kahe kassi olemasolu ja vahejuhtum, mille käigus ma oma varbavaheplätu katki astusin, kuid mille see tüdruk otsemaid mul ära parandas :D
Kodinad lahti pakkinud, läksime linna avastama. Kuna Kotoris ujutavaid randu pole ja ilm oli nagunii kehvapoolne, oli plaaži otsimise mõte asjatu ja nii olimegi sunnitud keskenduma kuivematele tegevustele. Vanalinn oli okei, aga mitte just päris südantliigutav. Mäeküljele kindlust kaema me ei läinud, kuna ei raatsinud selle eest 2 € maksta. Otsisime ćevapit, kuid ei leidnud ning pidime rahulduma tavalise poeeinega. Kuigi müüja oli väga abivalmis ja muidu tore, ei õnnestunud mul talle selgeks teha, et soovime vaid poolt saia ja nii saimegi lõpuks hoopis terve viilutatud saia (0.70 €). Ostsime veel mingisugust sinki (140 g 1.53 €) ja läksime gradska plaž nimelisse rannasarnasesse kohta lõunatama. See koht oli nagu mereäärne hüljatud bassein, kus kunagi võis tõepoolest rand olla, kuid praeguseks olid selle servas alles vaid mõned kalamehed, kes merest midagi õngitsesid. Istusime siis basseiniäärseil tribüünidel, sõime võikusid ja jõime kohalikku õlut, mille järel Kaisa vahepeal poes käis. Polnud viga, kuigi meeleolu oli endiselt nigel. Järgmine peatuskoht oli meil vanalinna keskväljakul asuv kohvik Mocca, kus kõik jalkat passisid. Hinnad olid päris krõbedad, näiteks 0.25l Heinekeni eest taheti 2.50 € saada. Mina aga tellisin näiteks jedan kafa sa mljekom velika (no pole ju keeruline ära arvata, mis imeasi selle nime taga peitub?!), mis maksis 1.30 €. Molutasime siis kohvimajas ja olime niisama. Pärast kooserdasime koduteel ka toidupoest läbi ja otse loomulikult tuli mul alles poest lahkudes meelde, et pidanuksin enne kesklinnas natuke raha vahetama. Egas midagi, pöörasime aga otsa ringi ja loivasime oma kompsudega tagasi vanalinna. Õnneks oli peaväljakul palju pangakontoreid (ja veel rohkem sulaautomaate), nii et vähemalt ei tekkinud probleeme mõne avatud valuutavahetuskoha leidmisega. Õhtuseks plaaniks oli ette nähtud allesjäänud raha ülelugemine, õllejoomine ja kassiga mängimine. Kui õllejoomine välja arvata, sai plaan täidetud.
Sildid: bussireis, kotor, montenegro
