Hommik oli pilves ja masendav ning segastel asjaoludel otsustasime Kotori asemel hoopis Dubrovnikusse sõita. Vahet väga polnud, kuna oleksime sealt nagunii läbi sõitnud. Tahtsin Kaisale seda imeilusat linna näidata ning pidasin seda idiootsuseks, kui tal see nii lähedal olles nägemata jäeks. Bussipileti eest taheti saada 27 BAM, lisaks 2 BAM koti eest. Buss oli iseenesest täiesti popp, konditsioneeriga ja puha. Piiril sekeldusi ei olnud, midagi huvitavat ei juhtunut ja kella kümneks olime juba Dubrovnikus (vahepeal oli Neumi kandis ka suitsupaus).
Zimmer frei mutid tõmblesid muidugi aktiivselt bussiukse juures, kuid esiteks saatsime nad pikalt, kuna plaanisime vaid päeva kohapeal veeta ning õhtupoolikul edasi Kotori minna. Paraku selgus, et Kotori läheb buss ainult kell 10:30 ja selle peale poleks me enam jõudnud isegi siis, kui me seda tahtnuks oleksime, aga üsna mõttetu oleks olnud Dubrovnikus vaid 10 minutit veeta. Niisiis lasime sobe-tädid ligi. Esimene pakkus tuba hinnaga 18 € inimese kohta. Ütlesime muidugi ei, sest see oli meil peaaegu kahe öö eelarve. Seejärel juhatas ta meid ühe üsna ebasümpaatse tädi juurde, kellel pidavat odavamad ruumid olema. Olidki – 11 € nägu. Lasime end nõusse rääkida ning meile kutsuti auto järele. Selgus, et bussijaamas passinud mutt oli niisama justkui sutenöör, kes kliente ära rääkis ja vahendajana toimis.
Meie majutajanna oli üks kummaline vanamammi. Oma pidžinliku inglise keele oli ta ilmselt omandanud pensionipõlve jooksul turiste teenindades, sest grammatiliselt korrektsetest lausetest arusaamisega oli tal raskusi, samas kui katkist inglise keelt rääkides sai ta asjale palju paremini pihta. Istusime siis ta köögis, kuni ta meie passiandmed kirja sai ja jõime limonaadilaadset jooki. Kuna Mostari rongijaamas kohatud Uus-Meremaa tüdruk tuletas meile meelde teatavate registreerimiskaartide vajalikkust, hakkasime siis oma Dubrovniku-tädilt ka neid välja pinnima. Nimelt on mingites selle regiooni riikides vajalik majutatavate registreerimine politseis. Ööbijad peaksid siis selle kohta väikese paberilipaka saama, mida piiril küsida võidakse. Kui ma Serbias käisin, ei teadnud ma sellest midagi, aga hostelis anti see mulle ilma küsimatagi. Kuna see aga lisatööd nõuab ning igasugused toapakkujad tihtipeale oma äri nagunii mustalt ajavad, pole ilmselgelt keegi selliset formaalsusest üleliia huvitatud. Ega mulgi see meelde ei tulnud ja seega olime siiani ilma nendeta hakkama saanud, aga natuke ikka kripeldas ja seepärast me seda tädi ka nurka suruda üritasime. Ta ei saanud muidugi midagi aru ja hakkas seletama, et „Dubrovnik very safe, no need police“ jne. Lõpuks lasi ta meil telefonis rääkida oma pimpiga, kes inglise keelt paremini jagas. Kokkuvõttes ei saanud me mingeid registreerimiskaarte ja jätsime asja sinnapaika.
Rõveda ilma kiuste ronisime toast välja.
Meie apartment asus küll bussijaamale suhteliselt lähedal (jalgsi umbes 15 minuti tee), aga kesklinna oli sealt üsna pikk tee. Vastik oli olla, sest see ööbimiskoht osutus tõesti ebameeldivaks, lisaks see ilge ilm. Vanalinn oli turistidest üleujutatud. Oleksime tahtnud linnamüürile jalutama minna, aga selle eest taheti 50 HRK saada. Ma olen täiesti kindel, et kolm aastat tagasi, kui ma seal käisin, oli hind vähemalt kaks korda odavam. Seega jäi meil minemata. Unistus ujumaskäimisest polnud veel surnud ja nii me kuhugi suvalisse randa ka ronisime. Inimesi seal muidugi polnud, kuna vihma sadas ja lõi välku. Äikese tõttu piirdusime ka ainult jalgupidi vees käimisega. Ostsime poest süüa (päris kõrged hinnad olid) ja kükitasime kusagil iidse kaare all, kuna kerge vihmasabin oli muundunud tõeliseks padukaks. Kui olukord natuke paranes, läksime netikohviku otsinguile, kuna mul oli vaja meili tsekkida. Selle leidnud (20 min = 10 HRK, järgmised 10 min 5 HRK), oli mul korraga meelest läinud kõik, mida ma netist vaatama pidin ja see ajas mind kohutavalt närvi. Korraga oli kõige pärast nii halb olla. Pärast tatsasime täiesti suvaliselt ja poolkogemata õigesse kohta tagasi. Kell oli umbes viis või kuus õhtul, kui me lihtsalt magama kukkusime. Ärkasime kell 21:45, sõime vinkusaia ja tomatit ning läksime üldisest depsust ja vässust tingituna uuesti magama.
Sildid: dubrovnik, reisiväsimus
