Sellest päevast kujunes minu arvates meie reisi õnnestunuim osa. Hommikuks keetis Lena meile Türgi kohvi, söögipoolist käisime jahtimas kohalikus toidupoes. Hinnad olid mõõdukad nagu Sarajevoski: pooleliitrine joogijogurt 1.29 BAM, kaks saiakest kokku 3 BAM. Toite manustasime pikniku vormis põhilise vaatamisväärsuse ehk silla lähedal jõe ääres.
Sulistasime külmas vees jalgu, nägime sisalikke ja vaatasime, kuidas julged poisid 20 meetri kõrguselt sillalt vettehüppeid sooritasid. Seda vaatemängu pakkusid nad meile ainult siis, kui piisavalt suur hulk turiste end sillale vaatama oli sättinud. Arvatavasti said poisid neilt nähtud vaeva eest väikest tasukest.
Lõuna paiku käisime bussijaamas Kotori bussi aegu tsekkimas. Muuhulgas nägin 1 BAM eest üht põnevat vaatamisväärsust – bussijaama vesiklosetti, mis koosnes august põrandas ja veepudelist selle augu kõrval. Bussijaamas üritasin brokkolipirukaga sööta üht äärmiselt õnnetu ja löödud olemisega väikest koera, aga ta oli hirmus arg ja ei huvitunud mu pakutud einest.
Igatahes edasi jätkasime oma rännakuid Kaisa reisijuhis väljapakutud jalutusteekonna radadel. Tuleb tunnistada, et tegu oli vist mõttekaima asjaga, mida see raamat sisaldas, sest üldiselt oli tegu pigem lisaraskusega seljakotis, millest reisides praktilist kasu eriti ei olnud. Niisama tugitoolis lugemiseks võis see ehk huvitav olla, aga kui teel olles kiirelt vajaliku info leidmiseks oli see minu arvates liiga romaanilaadse väljanägemise ja tekstiliigendusega. Kuiv ja hall. Seda Bradti sarja kuuluva raamatu antireklaami võib võtta ka kui Lonely Planeti ja Let’s Go reklaami. Aga mis teha, parasjagu polnud Eestis BiH kohta teist juhti saadaval.
Kuid paari sõnaga jalutuskäigust. Patseerisime kesklinnast natuke eemal, kus võis vaat et igal sammul näha sõjale vihjavaid purustusi. Majade seinad olid kas lihtsalt auklikud või puhta poolikud, mõned hooned seisid tühjana, mõned olid aga poolikud tondilossid, mille pealtnäha juhuslikele aknaaukudele olid plastraamid ette löödud.
Mitmed sildid viitasid Euroopa Liidu liikmesriikide ja USA abile. Nii suurejoonelisi purustusi Sarajevos näha ei olnud, kuigi Mostar iseenesest on turismiobjektina tunduvalt lakutum ja ülesvuntsitum. Samas tuleb tõdeda, et räpane oli mõlemas linnas. Prügi sorteerimist seal vaevalt keegi harrastab, hea kui üldse sodi prügikasti visatakse. Kummaline on näha täiesti läbipaistva jõe põhjas limpsipudeleid ja kõikvõimalikke paberpakendeid. Mis küll inimestel arus on!?
Jalutuskäigule järgnes kiire tiir turistitänaval suveniire jahtides.
Postkaardid ostsime käbelt juba esimese müüja käest (1 € eest 3 kaarti), kuigi pärast selgus, et sama raha eest saanuks ka neli või viis kaarti. Porgandi pildiga mark postkaardile Euroopasse saatmiseks oli 1 BAM. külmkapimagneti sai 2 BAM eest.
Õhtu veetsime kohvikus nimega Ćala caffe, kus espresso maksis 1 BAM. Seal kogesime reisi parimat teenindust. Ettekandja oli hüpersuper kena ning meeldiv ja sai isegi mu pseudoserbia keelest aru. Ma ju loomulikult ei oska serbia keelt ja vene keelegagi on päris kehvad lood, aga reisil olles selgus, et isegi minimaalsetest teadmistest slaavi keelte vallas piisab täiesti, et igal pool hakkama saada. Kuna Kaisa polnud eriti puuserbia purssimisest huvitatud, sain seda mina praktiseerida. Näiteks kohvi tellimine käis nii:
„Ćao! Jedan kafa, molim!“
„Espresso?“
„Da, hvala.“
Muidugi ma ei tea, kuidas neil käänamisega lood on ja nii edasi, aga sel pole erilist tähtsust. Igatahes eelistan ma iga kell pigem natuke vigaselt kohalikus keeles oma tahtmist edasi anda selle asemel, et kohe julmalt inglise keeles peale lennata (kuigi BiH-s valdasid seda paljud lausa üllatavalt heal tasemel). Kuigi peab tõdema, et kohati võib see ebaviisakas või solvav olla, sest nad võtavad ju väga isiklikult horvaadi, serbia ja bosnia keelte erisusi, mis siis, et need kolm keelt on tegelikult vastastikuselt arusaadavad ja eri keeled on nad pigem poliitilistel kui lingvistilistel põhjustel. No ja ma tõesti ei taju ega tea, kas ma ütlen hvala (’aitäh’) horvaadi, serbia või bosnia aktsendiga. Igatahes olgu märgitud, et vene keelt vähegi oskavale isikule on sealkandis vähemalt siltidest ja tavalistest viisakusavaldustest arusaamine peaaegu kukepea. Tuleb end ainult enne natuke kohalike omapäradega kurssi viia.
Sildid: mostar, vastastikune arusaamine, serbia keel, sõjapurustused
