Järgmise päeva varahommikul jätsin hüvasti Ernoga, kes 7:14 Sarajevo-Budapest rongile tõttas. Kuigi ta oli üks mu vaieldamatuid lemmikuid kogu Erasmuse kambast, polnud üldse mingisugust kurvastamise tunnet, kuna ma olen täiesti kindel, et me näeme millalgi veel. Edasi läks meie reis siis Kaisaga kahekesi. Otsustasime samal päeval Mostari minna. Rongis läksid sinna Sarajevost ainult hommikul seitsme paiku ja õhtul 18:18. Miks me bussiga ei läinud, enam ei mäleta. Igatahes seisime silmitsi ülesandega õhtuni oma aega sisustada. Linn oli niivõrd-kuivõrd läbi kammitud, nii et otsustasime keskenduda lebotamisele.
Ostsime turult mureleid (2.50-3.50 BAM/kg) ja kebisime ühe mäe otsa, mille eelmisel päeval avastanud olime.
Lisaks suurepärasele vaatele õnnestus kuulda, kuidas samaaegselt vähemalt neljast minaretist korraga vaimulikud inimesi palvusele kutsusid. Väga sugestiivne kogemus. Kui Türgit Euroopa osaks pidada, siis on BiH nende kõrval minu teada ainus Euroopa riik, kus islam on elanikkonna seas populaarseim usund. Seda oli ka igal sammul näha, kuulda ja tajuda. Igal sammul oli kusagil vaatekauguses näha mošeesid ja minarette, mille otsa paigutatud ruuporitest siis nende vaimulike hõigatlemist kuulda oli.
Paljud naised kandsid hidžaabi, mõni oli ka nii täielikult kaetud, et vaid silmad paistsid välja (ei tea, kuidas seda nimetatakse, päris burqa see ei olnud). Kaisa rõõmustas meeste vaoshoituse üle, sest ta ei pidanud taluma pidevat jõllitamist või iharaid kommentaare. Ma ei oska kommenteerida, kuna sedasorti pealetükkivaid tüüpe olen ma ainult Ungaris kohanud ja sealgi harva. Need seigad tegidki Sarajevost minu jaoks üsna ebaeuroopaliku linna, aga ehk tundus see nii eksootiline seetõttu, et ma pole eriti Lääne-Euroopas üldse käinud ja võibolla seal on immigrandid linnapildi BiH-le sarnaseks muutnud.
Lõunastasime järeleproovitud ćevapikohas, ma võtsin seekord aga pljeskavicat (5 BAM), mis kujutas endast sinepitörtsu, tomatitükki, sibulat ja suurt pehmet lihakäntsakat. Konkreetne ühesõnaga.
Käisime hostelis oma kottide järel ja panime trammiga rongijaama suunas ajama (trammipilet maksis 1.60 BAM). Kusjuures trammid meenutasid kahtlaselt Viini tramme ja lähemalt vaatlusel selgus, et need ongi täpselt samad, saksakeelsed kleepekad peal ja puha. Ilmselt siis rikkalt riigilt kingiks saadud.
Ühe suuna rongipilet maksis 9.90 BAM, 129 kilomeetrine reis kestis umbes kaks tundi ja kakskümmend minutit. Rongi oodates tegi meiega juttu üks tütarlaps Uus-Meremaalt, kelle sõpra ähvardas rongist mahajäämine, kuna ta sai trammis piletita sõidu eest 25 BAM trahvi ja kontrolör ei osanud eriti inglise keelt ning sellest tuli kokku üks paras segadus. Tšikk ise oli reisinud alates märtsist, pidi edasi minema Horvaatiasse, sealt Inglismaale, siis kaheks kuuks Aafrikasse ja seejärel koju. Oma reisil kohtasime veel hulganisti sedasorti matkajaid, kes juba mitmeid kuid reisinud olid, aga kes sedagi väheseks pidasid, kuna tõelised reisijad on teel ikka aastaid. Ma ei tea… ma nii kirglik maadeavastaja vist ikka pole. Esiteks eeldaks see ilmselt reisi ajal aeg-ajalt töötamist, aga see tundub kuidagi keeruline ettevõtmine olevat. Aastate kaupa 14-kohalistes hostelitubades magada oleks ka üsna puine, kuigi ma peaks seda võimalikuks üksi reisides, kui muul ajal omaette hängida saab. Üleüldse, olgu reisikaaslane nii hea kui tahes, ma arvan, et üle paari kuu ma kellegagi niimoodi koos olla ei suudaks. See on nagu mingi kooselamise hardcore variant.
Rongisõit möödus kenasti, nägime kauneid vaateid õhtuvalguses orgudele ja mägedele, kuigi pidevalt läbisime tunneleid ja siis ei näinud muidugi midagi. Jagasime kupeed ühe väga operatiivse mehega, kes näiteks väga osavalt ühe kerjusmuti minema peletas. Raha luniv tädi lahkus meie kupee ukse juurest tähelepanuväärselt kiiremal ja kindlamal sammul, kui ta sinna tulnud oli…
Mostari jõudes ründasid rongist mahaastujaid agressiivsed hostelipakkujad. Saatsin kohe hoobilt mingi kuti pikalt, aga kui Kaisa mult küsis, miks, siis ma ei osanudki vastata. Olime parasjagu linnakaarti vaatamas, kui meie juurde tuli üks nooremat sorti naisterahvas Lena, kes kenas inglise keeles küsis, kas me ehk tuba ei vaja. Vastasime siis meibiii ja lõpuks läksimegi temaga kaasa. Makstes 10 € per nägu, saime omale kahese toa ja lahke loa kasutada kööki ja vannituba, mida Lena perekondki kasutas. Sellest ööbimiskohast sai kogu meie reisi vaieldamatu lemmik ja Lenast meie lemmar toapakkuja.
Õhtul läksime linna peale. Õues oli hästi soe, oma 25 kraadi kindlasti. Kõik oli nii hirmus nummi, umbes nagu Szentendre minu meelest. Mõelda vaid, alguses polnud meil üldse plaaniski seda linna külastada! Istusime siis peatänaval ühe kivimüüri otsas ja kuna millegipärast meid palju vahiti, jõudsime arusaamisele, et ju me näeme siis välja nagu prostid. Nägime küll totaalselt siivsad välja, aga mingit muud põhjendust me leida ei suutnud. Aga ega me suurt midagi sel õhtul teha ei jaksanudki, nii et üsna pea ronisime oma koikudesse.
Sildid: islam euroopas, moslemi naised, mostar, pljeskavica, sarajevo
juuni 27, 2008 kell 3:43 p.l.
rongiga läksime seepärast, et reisijuht ütles, et nii näeme kenamaid vaateid. ja jee, lena oli lemmar.