“Võta kommi, vaata kalu, aja ennast märjaks, ma käin seni Orkutis ära.”

Tänases ebanormaalselt pikas osas tuleb juttu kehast ja vaimust, verest ja pisaratest, intellektuaalsest seisakust, humanitaaride olemasolu õigustamisest, maalikunstist ja filmidest ning vist ka Benedict Andersonist.

Keha

Mu enesehävituslikud lõhkumisjuhud vaevalt enam kedagi üllatavad. Ma ei kukuta end teadlikult veriseks, pigem on see alateadlik himu säilitada mäletamisväärseid sündmusi konkreetsete armidega. Vittulas saadud peahaav ei meenuta mulle mitte ainult Tamásiga tantsimist, see sümboliseerib perioodi detsembrist veebruarini, mil mu katus sõitis ja ma oma kurbust lõbutsemisega peletada üritasin. Kahjuks ma ise seda armi ei näe. See-eest võin imetleda oma jalgu. Koerahambaist jäänud märgid midagi eriti kaunist meelde ei too, küll aga võin helgusega silmitseda kummalist laiku vasaku sääre siseküljel ning väikeseid täkkeid mõlemal põlvel. Need meenutavad mulle kogu senise elu hullumeelseimat kevadet, kui mul õnnestus olla samaaegselt nii usin nohik, kultuuriahnitseja kui ka miniseelikus viinaihar külahull. Nüüd on uus kevad ja ega uued haavadki tulemata jäänud pole. Reedel õnnestus Péter nii kaugele saada, et ta jäi oma viimasest bussist maha ning oli sunnitud Szegedisse jääma. Käisime siin-seal, jõime üht-teist. Ta on must targem nii või teisiti, aga see on imeline, millest ta natukegi vintis peaga rääkima hakkab. Paraku minuga sellist mõistuse ülenemist ei toimu ja nii olen ma õlleklaasi taga korduvalt mõttes kõikvõimalikke maiseid ja taevaseid jõude palunud, et kusagilt teemamuutus tuleks. Kuni neli tundi on sellised vestlused okei, aga rohkem ma ei jaksa. Ei suuda hetkel meenutada neid keeleteaduslikke mõttekäike, millesse ta mind haaras, küll aga mäletan üht koostööprojekti, millele me tol õhtul aluse panime. Kui see teoks peaks saama, tähendaks see mu unistuste täitumist umbes 90% ulatuses. Aga ma ei ole mingi Amelie, kellega sellised asjad juhtuvad, nii et püüan hetkel pigem realistlikuks jääda. Noh, ükskõik, kui meid millalgi hilisel ajal viimasest baarist välja visati, seadsime sammud nonstop-poodi, kust filmi kõrvale saia, hapukoort ja õlut ostma pidime.

Sel pimedal teel mööda lainelist asfalti käisin ma lambist käpuli. Rõhutan: ma ei olnud umbjoobes ega midagi, lihtsalt ei pannud midagi tähele suures jutuhoos. Algul ei saanud eriti midagi aru, polnud väga valus ega midagi. Minu juurde jõudes teadsin eelnevatele kogemustele toetudes pimesi üles otsida vesinikperoksiidi ja haavad kenasti pisikutest puhtaks teha. Siis oli juba näha, et mõlemad põlved on üsna sodid. Öösel ei saanud üldse normaalselt magada, sest vigastused hakkasid valutama. Hommikul avastasin seelikult räiged vereplekid ja kogu ülejäänud päeva varjutas kibe valu, mille vastu ma midagi teha ei osanud. Vähemalt olin millegipärast nii väsinud, et ööl vastu tänast magasin tervelt neliteist ja pool tundi. See võib olla mu läbi aegade rekord. Sellele vaatamata paistab tänane uni sama sügav tulevat. Ei tea, millest selline väsimus…

Vaim

Ma ei ole ammu bloginud, kuna pole terve nädala vältel oma mõtteid koondada suutnud. Lahkumishirm on kombineerunud eksamipalaviku ja ümbritseva leitsakuga ning moodustanud nutmapuhkemise lähedasi meeleseisundeid nii keset ööd kui ka päevavalguses. Kõlab nagu mingi lõik kehvast eksistentsialistlikust jutukesest, vabandust.

Igatahes olen läbi elanud ühe kirjaliku ja ühe suulise eksami. Kirjalik oli selles kujutavate kunstide aines. Kirjutasin veel eelnevalt essee Pál Szinyei Mersest, lugesin läbi kõik, mis oli vaja lugeda, ühesõnaga olin hästi ette valmistunud ja orienteerusin teemas päris normaalselt. Eksamil avanes kõigil võimalus maha kirjutada ja kuigi pean tunnistama, et vehkisin ka paar aastaarvu maha, olin ütlemata üllatunud, kui vähe teised asjast paistsid jagavat. Näiteks pidi paari sõnaga kirjeldama Lajos Gulácsy maali “Mulatt mees ja kujuvalge naine” (või kuidas iganes tõlkida “A mulatt férfi és a szoborfehér nő”). Gulácsy oli sürrealist, üks kuulsamaid ja andekamaid ungari kunstnikke üldse. Kõnealune maal valmis aastatel 1910-1913 ja kõike seda teades küsis eksamil mu kõrval istunud tütarlaps mult, kas kõlbaks kirjutada, et pildil on kujutatud meest ja naist baaris. No tõesti, minu pärast kirjutagu, mida tahes, aga kust tuleb mõte BAARIST, kui figuurid on maalitud rokokooaegseisse riideisse!? Tol hetkel tundus see kuidagi väga-väga jabur. Kuid mis mul sellest – vähemalt mina olen nüüd kunsti vallas omajagu haritum ja mulle tundub, et tark professor suutis oma ainet kuidagi nii edasi anda, et ma oskan asju teistmoodi näha ja vaadata. See juba on midagi. Mõnes mõttes on viimase aasta jooksul üldse toimunud mingi nihe mu kultuursetes huvides – kui paar kuud eelmise aasta lõpus välja arvata, ei edene lugemine enam sugugi jõudsalt, see-eest olen vaadanud suure innuga tunduvalt rohkem filme kui mul kombeks on ning lisaks olen suhteliselt tihti kunstinäitustel käinud. Huvitav, mis edasi saab…

Suuline eksam oli aines Hungarian Wine as a Cultural Heritage. Minu andmetel seda ainet ei toimunud, kuna vastupidiselt lubatule ei suvatsenud õppejõud mind loenguaegadest teavitada, eeldades, et ma saan sellest teiste erasmuslaste kaudu teada. Nojah, saingi, aga alles pärast semestri lõppu. Härra Módiga kontakteerudes selgus, et võin siiski oma punktid kätte saada, kui eksami teen. Loomulikult ma siis õppisin korralikult ja jätsin meelde kõik seni tundmata ingliskeelsed veiniterminid. Enne eksamit magasin kehvasti ja olin närvis. Nii. Ja mis sai eksamil? Õppejõud palus mul maha istuda, esitas paar täiesti labaselt elementaarset küsimust Ungari veinipiirkondade ja Tokaj veini eripärade kohta ning palus mult siis paberit, kuhu mu suurepärane hinne kirjutada. Jällegi olen ma rõõmus, et targemaks sain, kuid see ajab mind lihtsalt AHASTUSSE, kuidas keegi ühtegi Erasmuse õpilast tõsiselt ei võta (välja arvatud juhud, kui aine on mõeldud ka kohalikele õpilastele). Erno rääkis, kuidas ta oli ühte õppejõudu konkreetselt palunud, et talle viie asemel neli pandaks. Kohalikud üliõpilased jätavad sessi ajaks joomise maha ning isegi logardid paistavad õppivat nii, et veri ninast väljas. Ma siis ka loen, uurin, tuubin ja püüan, aga kedagi ei huvita, sest välisüliõpilastesse suhtutakse kui mingitesse suvitajaisse. Eks muidugi suurema osa jaoks tähendab välismaal õppimine kodunt ära saamist ja süvenevat alkoholismi, kuna paljud peavad pärast kodus nagunii lisaks eksameid tegema, kuna välisülikoolis ei õpetata kõiki nende õppekavade aineid. Samas ülikooli üldisele tasemele ei saa ma midagi ette heita, paljud tulevad näiteks Saksamaalt siia arstiteadust õppima just siinse maine pärast, mitte ainult õppemaksu suhtelise odavuse tõttu. Ma kaldun tegelikult sellest kõrvale, mis mind hetkel enim vaevab. Nimelt: kuigi muidugi on tore laiendada oma silmaringi, jättes meelde kohalike sürrealistide nimesid, õppides vahet tegema art nouveau piirkondlikel eripäradel või saades teada, milliseid viinamarjasorte kasutatakse Egri Bikavéri valmistamisel, aga pikapeale muutub see igavaks, kuna nende teadmiste meeldejätmine ei nõua erilist mõttetegevust või analüüsi. Olin hiljuti tunnistajaks, kui Péter ühele tüdrukule seletas, mis vahe on ergatiivi- ja akusatiivikeeltel. Meenus, kuidas ma kaks aastat tagasi keeletüpoloogia eksamiks sellega kohutaval kombel mässasin. Aga isver kui hea tunne see oli, kui ma lõppude lõpuks sellest aru sain! Oma Tartu kursusekaaslastega võrreldes olen ma neist arengus räigelt maha jäänud, kuna ma pole aasta jooksul praktiliselt kuidagi mingisuguste teooriate või meetodite osas targemaks saanud. Masendav, masendav.

Nüüd, kui kooliga täiesti ühele poole olen saanud, on vaimne seisund tegelikult jubedam kui eksamite ja esseede ajal, kuna praegu on ärritavalt palju aega mõelda masendavatele asjadele. Igast järjekordsest Ungarisse jäävast sõbrannast kuuldes saan ma üha vähem aru, mis mul ometi peas oli, et ma ise mingisugust stipendiumi ei taotlenud. Meie osakonna asjaajamiskorda arvestades vaevalt mul õppekava täitmisega probleeme tuleks. Tegelikult ei saa ma sellestki enam aru, miks ma seda nominaalajaga lõpetamist nii hirmsasti taga ajan. Minu huvides on siiski üliõpilaspõlve võimalikult pikaks venitada, kuna mul pole endiselt aimugi, mis ma pärast seda endaga peale hakkan. Arutasime reedel seda küsimust Péteriga ja mul ei jäänud muud üle kui paljudes punktides temaga nõustuda:

1. Naeruväärne on tunda uhkust paari keele enam-vähem oskamise pärast, kui suurem osa maailma inimestest elab kohtades, kus polüglotlus on norm, mitte erand.

2. Keeleteadlased ei ole kellelegi eluliselt vajalikud ja maailm toimiks ilma nendetagi.

3. Kogu filosoofiateaduskond koosneb justkui vaimseist hälvikuist, keda teised kaastundest või kohusetundest üleval peavad, kuna nad ise midagi toota või teha ei oska.

4. Kõigele sellele vaatamata pole meil mingisugust huvi oma valikuid kahetseda või tahtmist neid muuta.

Samas, kui miski üldse elu elamisväärseks teeb, on see (vähemalt minu arvates) peamiselt nendesamade hälvikute vaimne toodang kunsti, kirjanduse ja filosoofia näol. Me leidsime nende/meie õigustuseks veel omajagu põhjuseid, aga ma nendel hetkel ei peatu, kuna see polnud kogu selle teema eesmärk. Lõpuks pidime möönma, et kogu selle keelendusega tegelemise suurim võlu ja samas idiootsus väljendub imehästi selles, et isegi keele definitsioonis pole üksmeelele jõutud ja vaevalt see üldse võimalikki on.

Ma peaksin ärkvel olles võtma viimast siinolemisest, sellest linnast ja neist, kes mulle korda lähevad. Ei tea, mis tundega lähevad siit ära teised erasmuslased… Nende sõpruskond koosnes siin peamiselt teistest omasugustest, kes samuti Szegedist ära lähevad. Siia jäävad ainult kohad, millega neid mälestused seovad, inimesed pudenevad mööda Euroopat laiali. Huvitav, kas ma liialdan ja kujutan end ette erilisemas positsioonis olevana kui ma tegelikult olen? Ei pea olema just eriline taibu mõistmaks, et kogu see hala on seotud minu ja Péteri vahelise suhtega (suhte all ei mõtle ma siin kellegagi käimist vms). Ma ju pidin siia alguses ainult üheks semestriks jääma. Soovimatus ja/või suutmatus integreeruda välismaalaste klikki ning rusuvalt masendav kodune kliima Orsi korteris elades ainult süvendasid veendumust peatse lahkumise perspektiivis. Mõtlesin, et kuigi on tore ja kena küll, aitab mulle viiest kuust küll. Novembri keskel sain Péteriga tuttavaks ja kui detsembri avanes võimalus lepingut pikendada, polnud enam milleski kahelda. Kellessegi kiindumine polnud mu plaanid ette näinud. Ma ei oska sellega toime tulla. Muidugi, tore oli tutvuda ka Olivier, Emeline’i, Jagoda, Agata, Joani, Erno, Gosia, Tyleri ja mõne teisegagi, aga kui ma neid ka enam kunagi ei näe (noh, tegelt näiteks Erno veedab Sarajevos paar päeva minu ja Kaisaga), jään ma rohkem igatsema Péterit, Gyenget, Balázsi ja Andit. Nii siis ongi, et püüan oma viimaseid nädalaid siin täiel rinnal nautida, kuid samas sagenevad need peaaegu nutmapuhkemised ja muretsemine selle pärast, kuidas ma siit äraminekuga toime tulen, kui iga koosveedetud tund meid ainult lähendab. Milline rõve ja emo tundelisus, aga ma ei saa midagi parata. Muidugi, Eestis ootab mind ees rohkem inimesi, keda ma samuti armastan, aga mul pole hirmu nende kaotamise ees, kuna ma olen siiski suhteliselt vähe kodunt ära olnud. Kuid tuleb tunnistada, et koduigatsust kui sellist mul ei ole.

Film

Béla Tarri “Werckmeister harmóniák” (2000). Sain selle poolatar Agatalt. Pole osanud tast eriti midagi arvata, tore nagu teisedki poola tsikid siin. Eelmisel nädalal tuli aga ilmsiks ta kultuurilembus ja nii sai temaga ungari kinokunsti teemadel põhjalikult mõtteid vahetatud. Sain talt kaks filmi, üks neist seesama “Werckmeister harmóniák”. Millegipärast ei õnnestunud mul ingliskeelseid subtiitreid tööle saada ja nii pidingi ma seda eriti diipi teost ilma tõlketa vaatama. No enam-vähem sain aru, aga filmi kaalukust arvestades kindlasti liiga vähe. Ühelauseline kokkuvõte süžeest võiks olla midagi sellist: väikesesse Ungari linna tuleb tsirkus, kes näitab maailma suurimat vaalatopist, ja pärast läheb kogu linnas lahti täielikuks kaoseks ja mürgliks. Ei kõla eriti loogiliselt, aga arvestage sellega, et film on mustvalge, kestab 145 minutit ja koosneb äärmiselt pikkadest võtetest (Wiki andmetel vaid kolmekümne üheksast). Kui ma kuidagi subtiitrid tööle saan, vaatan kindlasti uuesti.

Lone Scherfigi “Italiensk for begyndere” (2000). Seda vaatasin reedel Péteriga saia ja hapukoort süües ning Dreherit peale kulistades.

Film on ametlikult üks Dogme95 manifesti järgivaist linateostest, aga ma ei oska eriti põhjapanevaid järeldusi ja üldistusi selle põhjal teha, sest neist Dogme95 produktidest olen ma ainult mõnda Lars Von Trieri filmi näinud. Tähendab, mingeid visuaalefekte pole tõesti oodata ja kaamera liigub sama koduvideolikult kui filmis “Dancer in the Dark”, aga sisuliselt on tegu millegi tunduvalt helgemaga. Kuut eri moel õnnetut ja/või ebaõnnestunud tegelast ühendab itaalia keele kursus algajatele. Õpetaja saab küll keset üht tundi infarkti ja sureb, kuid õpilased viivad kursuse omal käel eduka lõpuni ja kõik lõpeb paremini kui algas. Põhimõtteliselt võiks seda ehk isegi romantiliseks komöödiaks nimetada, aga filmi huumor on sellise liigituse kohta aeg-ajalt liiga tumemust ja just see teebki filmi vaatamisväärseks tujuparandajaks. Kui mahti saan, vaatan millalgi kindlasti uuesti.

Raamat

Hakkasin lugema Benedict Andersoni teost “Imagined Communities“, millest kuulsin esmakordselt semestri alguses aines Nationalism and the shared self. Õppejõud hirmutas mu tollal nii ära, et esimene seminar jäigi mu jaoks viimaseks, kuigi huvi teema vastu on säilinud. Kui ta sellest teosest juttu tegi, noogutasid paljud teadvalt kaasa ja paistsid väga hästi pihta saavat, kellest ja millest jutt käib. Ma ei teadnud muidugi midagi ja sellepärast ma nüüd loengi. Kaheteistkümnendast leheküljest pole veel kaugemale jõudnud, aga juba kuuendal jagas autor lugejatega oma rahvuse definitsiooni ja seega oma teooria keskset ideed:

It is an imagined political community – and imagined as both inherently limited and sovereign. It is imagined because the members of even the smallest nation will never know most of their fellow-members, meet them, or even hear of them, yet in the minds of each lives the image of their communion.

Tekst paistab üsna raskesti loetav olevat, aga ma püüan ikka lõpuni ära pigistada, sest mind huvitavad selle kummalise õppejõu tagamaad. Kuulsin Ernolt, et too härra tõestas end ka ülejäänud loengutes erapooliku ja pealiskaudsena; lisaks ei saavat ta USA-sse tagasi minna, kuna tal on seal suur hunnik laene kaelas, mida talt tagasi tahetakse saada.

Teine asi, mida ma hetkel loen, on David Bordwelli ja Kristin Thompsoni “Film Art: An Introduction“, mis esimese saja lehekülje järgi otsustades paistab olevat üks väga kasulik raamat igale filmikunstist huvituvale võhikule. Eelmisel semestril võtsin küll osa ungari filmi ainelisest kursusest, mille raames me seminarides nähtud filme analüüsima pidime, aga see oli üsna ebaõnnestunud üritus, kuna mul puudusid vastavad abstraktsemat (tegelikult ka praktilisemat) sorti teadmised nii enne kui ka pärast seda kursust. Ma ei teadnud umbkaudu sedagi, kuidas filmikaamera töötab. Igatahes praegu on olukord muutumas ja ma loodan, et pärast kõnealuse teosega ühele poole saamist olen võimeline mõtestatumalt filme vaatama.

Kahjuks pole mul enam jaksu kirjutada sellest, kuidas on muutunud mu hinnang Pál Szinzei Merse loomingule, aga ma usun, et olen isegi juba kirjutamisega liiale läinud.

PS Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma ÕS-ist õigekirja ja ühildumist kontrollisin.

PPS Postituse pealkiri pärineb siit.

Sildid: armastus, béla tarr, benedict anderson, dogme95, enesehävituslikud käitumismudelid, filmikunst võhikutele, gulácsy, hapukoor, imagined communities, italiensk for begyndere, koduigatsuse puudumine, sai, veri, werckmeister harmóniák