Depsu-Budapest-Viin-Bratislava-Budapest-Rõõm

Hakkan kohe päris algusest peale.

Eelmisel kolmapäeval jättis udmurdi keele õps NELJANDAT korda järjest kohvikusse tulemata. Seekord olin juba targem ning ostsin kalli tee asemel odavama kohvi, kuna teadsin juba karta sundi ise arve maksta. Praegu paistab sedasi, et selle semestri viimaseks tunniks jääb mingisugune märtsis toimunud kohtumine, kuna ei sellel ega järgmisel nädalal pole samuti õppetööd oodata. Kozmács on aga sellele vaatamata mu siinne lemmarõppejõud. Oli ta ülelaskmisega kuidas oli, aga sellega polnud mu kolmapäevased pettumused kaugeltki mitte lõppenud. Péter oli paar päeva varem mulle 30. aprilliks kohtumist lubanud, kuna esiteks oli ta mulle raha võlgu ja teiseks oli ta sünnipäev ja ma tahtsin talle kingi üle anda. Kink oli eriti kaunis.

Pakis oli poola viin, mis maitseb hästi ja millega meil ühised mälestused seotud on. Tahtsin heeliumiga täidetud õhupalli ka osta, aga ei leidnud sellist kusagilt. Ühesõnaga olin igati ettevalmistunud. Ning siis selgus muidugi, et ta kahjuks ei saa muga sel päeval kohtuda. Kuna see oli ta sünnipäev, ei hakanud ma ta peale vihastama, küll aga olin ma (mõttetult) solvunud ja ILGELT KURB. Lakkusin keset päeva oma pooliku veini ära ja lisasin ängstile tuure juurde Bergmani vahtimisega. Igasugune tuju oli kadunud ja nii ei suutnud ma ka õppetööga tegeleda ning selle asemel veetsin õhtu kassides.

Kogemata õnnestus osa saada kohalikest gümnaasiumilõpetamiskommetest. Teisipäeval ja kolmapäeval oli enamikes koolides midagi lõpukella sarnast. Kõik olid kenasti riides ning õpetajad esitasid abiturientidele eeskavu. Õhtul käisid kaheteistkümnendikud mööda õpetajate kodusid neile laulmas. Kuuldavasti pidavat Szegedis olema populaarne selleks puhuks hobuvanker laenutada, ma ise oma silmaga seda kahjuks ei näinud. Küll aga oli mu aknast näha, kuidas kari koolinoori vastasmaja akende all küünaldega vehkisid ja laulda lõõritasid. Teine veidi kummaline nähtus, mis gümnaasiumi lõpetamisega kaasneb, on näha kesklinna suuremate poodide vaateakendel. Sinna on sätitud üles umbes 70×100 cm raami sees fotod igast kooli lõpetavast lennust ja nende õpetajatest. Neile lisatud kaunistuslikud elemendid on mõnikord üsna jõledad. Igatahes käiakse siis jalutamas ja neid pilte tsekkimas.

Neljapäev möödus palavikuliselt kirjutades ja reisiootust põdedes. Oma uurimusest kirjutan kunagi pikemalt, nii et olge valvel! (Konservatiivid võivad ennatlikult juba paar sõõmu õhku sügavalt sisse hingata.)

Reedel oli vaja jõuda 6:42 rongile liinil Szeged-Budapest. Lootsime Kaiga, et ei pea mingi massiga trügima seal, ehk on kõik juba varem pühadeks kuhugi ära sõitnud. Pealegi oli kell nii vähe. Aga kus sa sellega, lõpuks oli kupee ikka rahvast ääreni täis ning poole teeni huugasid radikad ka täie rauaga, nii et hingata küll suurt midagi polnud. Budapesti jõudnud, jalutasime ilusa ilma puhul Nyugatist Keleti jaama. Juba siis sain ma aru, kuidas mul oli vaja seda reisi ette võtta ja Szegedist ja kõigist jamadest korraks eemale saada. Keletis võtsid meid vastu maletavad venelased ja hullumeelselt aeglane teenindus rahvusvaheliste liinide kassas. Enne meid ostsid pileteid kaks väikest gruppi inimesi, kelle teenindamiseks kulus kassamehel 20-30 minutit. Meie selja taga oli koha sisse võtnud üks välismaine mees, kes ei hoidnud end tagasi kohalikke kombeid kritiseerimast. Oma vihatiraadis süüdistas ta piletimüüjat nii ajusurmas, sünnitamises kui ka kõige selle venitamise üle uhke olemast. Kui järjekord lõpuks temani jõudis, lajatas ta kõlavas ungari keeles kassöörile: “See oli nüüd küll rekordaeg!!!”. Aga sel vihastajal oli eriti õigus selle uhke olemise koha pealt. Vahel paistab tõesti, et kõik need venitavad ja kodanikke peedistavad klienditeenindavad peavad seda ebamugavuste tekitamist mingisuguseks iidseks turboungari traditsiooniks, mille muutmine oleks pühaduserüvetus ja üleüldse peaksid kõik kliendid selle üle pigem tänulikud olema. Huvitaval kombel tavaliselt ongi, sest kellelegi ei paista pähe tulevat, et kui miski on kogu aeg kehvasti toiminud, ei välista see olukorra muutmise võimalikkust.

Kuid paar sõna veel turisti vaatenurgast. Tuleb tunnistada, et tõepoolest oleks olnud odavam osta edasi-tagasi piletid marsruutidele Budapest-Bratislava-Budapest ja Bratislava-Viin-Bratislava. Miks me seda ei teinud? Kurat seda teab. Aga Budapest-Viin pilet maksis meile 6095 ft (u. 360 kr), kusjuures edasi-tagasi pilet olnuks umbes 8000 ft. Selle asemel, et piletid kusagilt printerist kenasti välja tuleks, pidi see nõme kassamees piletibankletid kõik käsitsi täitma. Tema muidugi pole süüdi, et see kirjutamine nii kaua aega võttis, aga miks ei võiks siis organiseerida vastavaid programme ja seadmeid, millega tööjõudlust kordades suurendada saaks?

Rong oli mõnus, konditsioneeriga ja puha. Sõit kestis umbes kolm tundi. Juhtumisi sattus meie kupeesse ka see vihane mees, kes meiega paar iroonilist naljagi jagas. Kange himu oli teada saada, kust ta tuleb ja kuhu läheb, kuna sõidu käigus selgus, et ta istub Viinis veel mingile teisele rongile ümber. Aga me ei küsinud. Viinis saabusime Westbahnhofi. Edasi seiklesime Triine detailsete juhiste järgi ta ühikasse kusagil äärelinnas. Pidime meeleheast täiesti ogaraks erutuma, kuna ühistransport ja kõik viidad olid nii lollikindlad, et eksimine oli praktiliselt välistatud. Metroopileti (1.70€, kehtib ühes suunas kahe tunni jooksul) masin aktsepteeris isegi pangakaarte. Imeline! Kütsimegi siis kohe metroo peale ja pärast loksusime tükk aega trammis, kuni ükskord Triine maalilisse linnaosa jõudsime.

Tegelt just päris maaliline ehk polnud, aga meenutas igatahes rohkem mõnda maakohta kui Austria pealinna. Ühikas tutvusime Triine isikliku koka ja jalutamiskaaslase Momoga ning nägime oma silmaga ka Triine hullu hiinlannast toakaaslast Tinat, kes on oma voodi kohale installeerinud sellise plakati (foto pärineb Triine blogist):

Edasised plaanid nägid ette kesklinna naasmist. Kuna me Kaiga ühtki piletimasinat ei leidnud, ei jäänud meil muud üle, kui kogu tee jalgsi läbida. Selleks kulus peaaegu kaks tundi, kuid see-eest saime kõvasti pilte teha ja imetleda linnaosa, mis on ilmselt mõeldud elamiseks, mitte turistidele presenteerimiseks. Retke alguses ilmnes ka põnev tõsiasi, et kuigi fotoka olin kaasa võtnud, olid akud maha jäänud. Mis saaks veel minulikum olla!? Linnaosast nii palju, et iga teine või kolmas vastutulija kandis peas rätikut. Olime pehmelt öeldes šokeeritud, kuna ei osanud küll arvata, et sealkandis nii palju moslemeid on. Valdav enamus neist olid noored naised, kel lapsevanker või mõni jõnglane käe otsas tolknes.

Ükskord kesklinna jõudnuna üritasime kesksetest hoonetest ja muudest rajatistest ülevaate saada. Heitsime pilgu nii raekojale kui ka kõikvõimalikele muudele kohustuslikele vaatamisväärsustele selle ümbruses. Ilm oli ilus, kõik oli turistidest üleujutatud, kosta oli ka eesti keelt. Üllatavalt palju oli aga venelasi. (Järgneval pildil on ainult illustreeriv tähendus.)

Pärast mitmetunnist patseerimist lootsime kosutust leida mõnes stereotüüpilises Viini kohvikus kohvi ja koogiga maiustades. Triine oli soovitanud kohvikut nimega Aida.

Sattusime sinna nats valel ajal, kuna nad hakkasid peatselt sulgema ja osasid kooke ei tahetud meile üldse enam müüagi. Miks, jäi arusaamatuks, kuna see oli moment, mil selgus, et ma ei mäleta saksa keelest midagi. Kohutav, sest alles aasta tagasi käisin ju ometi kesktaseme saksa keele kursusel ja moodustasin vabalt selliseid liitlauseid, et lase aga olla. Igatahes sõime siis kooki ja kõik oli täpselt, nagu lubatud: roosa sisustus ja sokkidest pealaeni roosad teenindajannad. Aga see polnud ikkagi päris see, mida me otsisime, kuna puudus see vastav miljöö, mille eest me olime nõus isegi krõbedat turistihinda maksma (kuigi ikkagi oli kohv umbes 3€ ja kook mingi 4€). Seega lülitasime järgmise päeva plaani tr00 kohviku otsingud.

Ükskord tagasi ühikasse jõudnud, söödeti meid kenasti täis ja pärast anti suisa Vana Tallinnatki limpsida. Aga uni oli muidugi ränk, nii et kauaks meid köögilaua äärde laterdama ei jätkunud. Plaani järgi pidime magama telekatoas, aga õhtul selgus, et seal käib kõva pidu ning diivani peale pikali heites peaks pea ilmselt kellegi sülle panema. Vedasime aga oma träni välja ja suundusime õppimistuppa omale telklinnakut rajama. Seal ei tulnud õnneks keegi meid segama.

Ka järgmisel päeval ajasime omale varakult kargu alla, kuna palju oli veel nägemata ja tegemata. Seekord ühinesid meiega ka Triine ja Momo. Esimene peatus oli Schönbrunn – ilmselt üks olulisemaid vaatamisväärsusi kogu Austrias.

Lossi sisse me ei läinud, piirdusime vaid hiiglaslikus pargis jalutamisega. Mõnes mõttes oli päris õudne, kuna kõik kohad olid turiste (sh meid) täis ja võimatu oli pilti teha ilma, et mõni teine pildistav või pildistatu peale ei jääks. Samas lippasid nende hordide vahel ringi tervisejooksjad ja keperdajad. Nii oligi, et kuigi lossiansambel oli kahtlemata muljetavaldavalt ilus, möödusid meeldivaimad hetked kogu sellest möllust kaugemale jäävais pargisoppides.

Edasi jalutasime Nachmarktile – praktiliselt ainus asi, mida ma oma eelmisest Viinis käigust mäletasin. Järjekordne rahvast pungil koht.

See kadalipp läbitud, läksime Karlsplatzile, kuna äsja Viinis käinud David soovitas mul tungivalt Karlskirchesse minna. Seal on hetkel käsil äge restaureerimistöö, mis alles nelja aasta pärast valmima peaks. Sellegipoolest lastakse juba praegugi huvilisi freskot kaema. Selle tarvis on üles seatud lift, mis kümne kaupa inimesi 35 meetri kõrgusele lennutab (6€ nägu, sooduspilet 4€). Lootsin tegelikult vabast õhust vaadet linnale näha, aga sain hoopis üleval laemaale vaadata (kuigi ka õue nägi, ainult et läbi võre). Tuleb tunnistada, et need ei meeldinud mulle eriti, värvid polnud kuidagi tõsiseltvõetavad, pigem sellised lastepiiblilikult tilulilud.

Järgmine vahepeatus oli Belvedere. Iluduselt mitte kuidagi Schönbrunnile alla jääv lossi- ja pargikomplekt, mida turistid nii väga hirmsasti vallutanud polnud.

Promeneerisime pargis ja kissitasime päikese käes silmi, kuni otsustasime Kaiga ka lossi näitust vaatama minna (pilet oli vist 7€). Väljapaneku esitõmbenumber oli muidugi Klimti “Suudlus”. Peale selle oli näha üllatavalt mitmeid teisigi Klimti kuulsaid maale (nt “Juudit”), lisaks terve kari impressioniste ja ekspressioniste (Monet, Renoir, van Gogh, Egon Schiele). Kuigi käisime kogu näituse läbi, ei jäänud millegipärast silma ükski Cézanne’i teos, kuigi temaltki oli midagi välja pandud. Imelik. See-eest nägin üht kellegi Giovanni Segantini maali “Le Cattive Madri”, mis mulle kohutavalt muljet avaldas. Peaks ta kohta kohe rohkem uurima midagi. Igatahes pärast selliste gigantide oma silmaga nägemist ei suutnud ma absoluutselt tähelepanu pöörata Belvedere biidemeierliku maali kollektsioonile. Samamoodi läks ka baroki näitusega (kui välja arvata Messerschmidti pronksbüstid). Aga Klimti täis näituseruum jättis mulle see-eest väga sügava mulje. Mitte ainult ta teoste eneste pärast, vaid neid vaadates käis must selline müstikatulv läbi, kui mõtlesin, kuidas on võimalik, et ÜKS inimene loob midagi sellist, mida aastaid pärast ta surmagi MASSID vaatavad, kuulavad või näevad ja kogevad midagi katartilist või vähemalt katarsiselähedast. Täitsa hirmus.

Pärast kultuuriannust otsustasime üles otsida Doonau. Kuigi meil oli kaart ning me kõndisime reipalt mitu tundi, ei õnnestunud meil jõeni jõuda ning Doonau-laadseim asi, mida nägime, oli üks nigel kanalinire, mille otsa me kogemata sattusime. Aga see-eest nägime mitmeid teisi asju.

Ehitajate soojak?

Gegen Patriarchat und Kapitalismus – Für Revolution und Sozialismus! Ajee!

Muide, nii palju, kui mulle silma jäi, oli Viin paksult täis sotsiaalpoliitilisi gräfiteid. Allolev pole just kõige esteetilisem neist, aga…

Olles jõeotsinguist räsitud ja näljased, suunasime oma järelejäänud jõuvarud kohviku leidmisele. Sellega läks õnneks. Valik osutus Café Diglas kasuks. No see oli küll päris vanakooli kohvimaja. Viksid kelnerpoisid, suurepärane koogivalik, eriti hea kohv, lühtrid laes ja nii edasi. Sõime mõlemad sellist kooki:

Milline mõnus munavalge hunnik, milline hõrk ja kergelt nätske beseekiht! Võimas! Kook+kohv+miljöö=umbes 10€

Ükskord Triine juurde jõudes hakkasime veini jooma ja mingit Sylvester Stallone’i filmi vaatama. Jäin päris kähku juba magama, õnneks ei kestnud film kaua. Poolunes telekatoast lahkudes suutsin veiniklaasi maha pillata. Õnneks oli selle omanik teadmata. Saime siis kilde korjata.

Järgmisel päeval jälle varakult üles, seekord sihiks käbelt Bratislavasse jõuda. Usaldatavatel andmetel pidi rong läbi kimama ka Triine kodu lähedasest peatusest, aga sinna jõudes paistis, et nii ikka asjalood pole. Egas midagi, suured inimesed juba, suutsime välja mõelda, kuidas Südbahnhofi jõuda. Jõudsimegi. Seal saime osaks eeskujulikule teenindusele, võileivale ja struudlile. Pilet maksis 13.20€.

Bratislavasse jõudes ootas meid ees põnev üllatus. Kuigi olime enda meelest ostnud pileti lõpp-peatusega põhilises rongijaamas, saabusime hoopistükkis mingisse tühermaal asetsevasse vaksalisse. Kõik poed ja asjad olid seal kinni, peale mõne eksleva turisti ja kahe piletimüüja polnud kedagi liikumas. Nagu mingis õudukas. Üritasime siis välja mõelda, kuidas kesklinna jõuda, kui piletimasin võtab vastu münte, aga sulaautomaadist ainult paberraha saab. Lahendusena otsutasime jalutada, aga selleks pidanuksime ületama silla, millel kõnniteed ei paistnud olevat. Piirdusime seega ühe bussipeatusevahe jalutamisega ning edasi sõitsime jänest. Nende mõne tunni jooksul, mis me kesklinnas mööda saatsime, jättis Bratislava väga sümpaatse mulje. Kui kunagi aega ja raha on, lähen kindlasti uuesti.

Pildi tarvis tänaval püherdades pälvisin mööduva poissmeestekarja jõllitavaid pilke. Ei saanud aru, miks. Üleüldse vahiti mind sel päeval arusaamatult tihti. Mind ei vaata üldiselt keegi tänaval. Kartsin, et äkki paistis mu kleidilaadne ürp läbi, aga väidetavalt oli sellega kõik korras. Siis kartsin veel, et olen selle kandmiseks liiga paks ja siis sellepärast passitakse mind, aga ma eriti ei usu, sest see polnud nii lühike. Võibolla oli mul lihtsalt vähe riideid seljas võrreldes teistega, kelle hulgas nii mõnigi talvejopega käis. Mine võta kinni.

Ei jäänud sealgi kohvikus käimata. Valisime peaväljaku ääres asutuse nimega Café Mayer. Hinnaklassilt Viinist muidugi odavam, kuid kvaliteet tundus ehk lausa paremgi olevat. Tagantjärele mingilt turismilehelt selle kohviku kohta lugedes sain teada, et teenindus võib vahel natuke ebaviisakas olla, kuid head jootraha jättes paraneb olukord silmnähtavalt. Üsna nii oligi, kuigi iseasi, mis kasu on rõõmsast kelnerist, kui ta mossitamise alles siis lõpetab, kui koogid-kohvid söödud on. Aga ma soovitan seda kohta sellegipoolest. Koogivalik oli väga lai ning nii mina kui Kai jäime oma taldrikutäitega igati rahule. Mul hakkavad praegugi neelud käima seda pilti vaadates.

Siis oli aga käes aeg uuesti raudteejaama kobida, seekord siis sellesse õigesse. Nägi välja nagu Balti jaam või Kőbánya-Kispest, aga kaardiga sai maksta, kõik toimis ja teenindajad olid väga kenad. Pileti eest taheti umbes 10€ saada. Siis läks mööda umbes kaks ja pool tundi ning juba olimegi tagasi koduses Budapestis, mida me juba taga igatsema olime jõudnud hakata. Nii tore oli taas enamvähem kõigest aru saada ja mitte kusagil ära eksida. Kohe füüsiliselt oli tunda, kuidas see väike reisike mu olemist parandas. Mis siis, et ma polnud ära ei kaugel ega kaua, lihtsalt see ÄRAOLEMISE ja TEELOLEKU tunne… Olin juba unustanud, kui HEA on reisida. Õnneks varsti saan uuesti ning siis saan järjest rongis istuda umbes nii palju, kui kogu Viini reisi jooksul kokku.

Kodus olin juba pidžaamasse hüpanud ja valmis kohe sügavasse unne vajuma, kui Petike mu õue kamandas. Istusime Tisza kaldal, jõime õlut ja sain talle lõpuks kingi üle anda. Jälle terve posu tundeküllaseid momente. Lisaks sain teada, et ta lasi mu oma õigel sünnal sellepärast üle, et tal polnud raha mulle võla tagasi maksmiseks ja tal olnuks piinlik sellepärast minuga kohtuda. Mõnus mees ikka küll. Nagu sel mingit tähtsust oleks. Eile jõin kolm õlut ja ühe fröccsi, aga kogesin sellist elupohmakat, mida mu pea ammu pole kogenud. Ma pole enam alkoholiga harjunud vist. Tänase pärastlõunani oli rõve olla. Tegelt käisin ma sellegi postituse kirjutamise vahepeal õues Péteri, Gyenge, Balázsi ja Andreaga. Paraku oli üsna ajusurmas tunne ja ma suutsin ungarikeelsest jutust umbes 30% mõista ja tegelikult oleksin ma tihtipeale eelistanud sellestki mitte aru saada. Homme lasen nõmeda ungari keele tunni üle ja kütan kohe hommikul Budapesti, kus lähen Davidiga mingit videoinstallatsiooni vaatama. Pärast aga kohtun Nyugati jaamas Priidu ja Melliga ning siis sõidame juba koos Szegedisse, kus Péter lubas meid rongijaama tervitama tulla. Tore on see eluke. Kui ainult Péter lubaks mul oma sõpradega kurameerida :P

PS Suurem osa piltidest on Kai tehtud. Olen talt nende blogis publitseerimise jaoks ka luba küsinud :)

Sildid: rõõm, szeged, budapest, maalikunst, reis, viin, bratislava, austria, slovakkia, udmurdi keel, rong, kook, turism, turist, belvedere, schönbrunn, monet, klimt, renoir, van gogh, egon schiele, giovanni segantini, kunst, aida, café mayer, kurbus, ülelaskmine, impressionism, ekspressionism, kohv