Elu esimene õnnestumine loenguandjana

Teada värk, et esinejana olen ma ebaõnnestunud ja teiste huvides oleks vältida minu sattumist kõnepulti. Olude sunnil pidin täna siiski ungari üliõpilastele (peamiselt kehakultuurlased ehk kari trimmis poisse) esinema ettekandega Eesti rahvusvähemustest. Palju juttu ei olnud, sest kuulajaskond ei vallanud eriti inglise keelt ning õppejõud tõlkis iga mu lause ungari keelde ning see võttis omajagu aega. Näitasin neile siis pilte vanausulistest, aprillirahutuste mässajaist ja Aleksei Budõlinist. See selleks, läbimurre toimus hoopis päris presentatsiooni alguses, kui õppejõud minu öeldud “sixty thousand” ungari keeles kuuesaja tuhandeks tõlkis. Sellele järgnenud minupoole ungarikeelne sekkumine ning fakti parandamine tõi endaga kaasa publikupoolsed ovatsioonid, kuna neil polnud enne aimugi, et ma ungari keelest midagi jagada võin. Ülejäänud aja kihistasid nad niisama elevusest ja ettekandele järgnenud küsimuste voorus sain rohkem jagada infot enda ja Ungari suhte, mitte Eesti integratsioonipoliitika kohta (üks küsimus tuli siiski kodakondsuse teemadel, aga ma ei osanud sellele eriti vastata, ups). Sellistel puhkudel on täiesti ükskõik, kas ma teen nüüd rääkides mõne grammatikavea või mitte, ungarlased lihtsalt rõõmustavad, et ma vähemalt proovin (seda enam, et teised sellest kursusest osa võtvad välkarid ei oska üldse ungari keelt). Kohe teine tunne oli rääkides pilguga kellelegi peatuma jääda ja näha, kuidas keegi numpsik põkk mulle laialt naeratab. Õppejõud ütles neile, et tal on mu meiliaadress, mida ta huvilistele anda võib, kui keegi peaks tahtma muga suhelda (hmm…). Sama ütles ta tegelt vist ka saksa tüdrukute kohta. Igatahes armas. Pärast läksin kingapoodi, kus ma ilmselt midagi valesti ütlesin ja müüja vaatas mind nagu poolearulist ja tegi sinna juurde veel mingeid nägusid… Aga ükskõik, minu päev on igatahes õnnestunud.

Sildid: aljoša, ovatsioonid, ungari, vene