Kevadõhk, mehed ja pekk

Kahjuks ei soosi praegused ilmad kohe kuidagi toas konutades uurimustööde kirjutamist. Terve pühapäeva panin tühja ja eilegi ei saanud suurt millegi produktiivsega hakkama. Enne kui asun väga tundeküllaste teemadeni, tahaks mainida üht eilset juhtumist postkontorist – mu lemmikasututest lemmikuimas!!! Käisin seal kirja teele läkitamas. Olin lollist peast ümbrikule “Észtország” asemel “Estonia” kirjutanud ja tulemus ei andnud end kaua oodata. Tütarlaps kassaluugi taga küsis: “Ez melyik ország??” ehk siis “Mis riik see on??”. Vastasin ungari keeles, aga ta reaktsioon oli üsna selline “Ee… mida iganes.” Loodetavasti jõuab saadetis siiski adressaadini.

Käisin jõe ääres, sõin kummikomme ja lugesin Saul Bellow’d ning järsku tuli selline heaolutulv peale, et lihtsalt… ma ei tea… olin õnnelik ja kogu lugu.

Väga tahtnuks sel hetkel Péteriga sogase Tisza kaldal ühe õlle teha, aga tal polnud mahti siis tulla ning ma läksin keha mürgitamise asemel hoopis jõusaali. Nüüd jõuan tänase postituse esimese emotsionaalse teemani. Eilse pärastlõuna seisuga olin jõusaalis (ung k konditerem – võimalik, et minu arvates tobedaim ja naljakaim sõna ungari keeles) käinud seitse päeva jutti, kusjuures neljapäeval lausa kaks korda, eelistades rasvatappu kahele peole, mille vahel mul valida oli. Valgudieedist ei tulnud mul midagi välja, andsin alla 24 tundi pärast alustamist, kuigi see pidi tegelikult kaks nädalat kestma… Päevas vähemalt 300 grammi liha süüa on minu jaoks mõeldamatu. Ja tulemused? Kaalulangus tühise poolteise kilo võrra ning meestes ärevuse tekitamine. Mu ponnistused on eelkõige ajendatud soovist taas miniseelikus esteetiline välja näha. Selleks pean ma saavutama eelmise kevade vormi. Ma ei taha endale mittemingisugust padruniivöölist kõhulihasekomplekti, hirmuäratavaid kakspealihaseid, õlgu, mille laius moodustaks poole mu pikkusest jne. Tahan kombinatsiooni vormidest, lamedast kõhust ja väga heast painduvusest.

Paar sõna sellest, mida asjast arvavad meeskodanikud, kes mu ponnistustega vähem või rohkem kursis on olnud. Okei, muidugi kaaluga mässamine on eelkõige seotud sellega, et väiksemas kehas tunnen ma end paremini, kleidid on seljas ilusamad ja nii edasi, aga mis seal salata, nõrk, nagu ma olen, loeb vähem või rohkem meeste arvamus ka. Viimasel ajal olen üllatusega pidanud tõdema, et ohohoo, kondifännid on vähemuses! Õieti meenubki praegu ainult üks mees, kes mulle konkreetselt on teinud ettepanekuid vähem süüa ning mu treeninguist kuuldes ütles, et mida kõhnemaks ma muutun, seda parem. Ta mõtles seda kõike täiesti tõsiselt. Ükskord oli meil juttu põhjustest, miks mehed naisi maha jätavad ja vastupidi. Muuhulgas arutles ta, et naised annavad meestele välimuse allakäiku tunduvalt kergemini andeks kui mehed naistele. Eks see vist nii ole ka. Aga ta pidas seda kuidagi nii õigeks, et see oli kuidagi kõhe. See läks nüüd kaaluteemast natuke kõrvale, kuigi selle naise välimuse kehvenemise all pidas ta just seda eelkõige silmas. Üldiselt on ta üks paras – vabandage väljendust – beteg fasz. Mis siis, et privileegidega beteg fasz ja suuremalt jaolt vägagi meeldiv kaaslane.

Ülejäänutelt tulnud tagasiside on hoopis teistsugune olnud. Üks arvas, et see jõusaalis müttamine on haige. Teine muutus murelikuks ja pani mulle südamele, et ma ei liialdaks, sest “Less is not more, more is more!”. Väljaulatuvate kumeruste mõõtmed tunnistati sobilikuks vähemalt kahe poolt. Tegelt kui ma nüüd järele mõtlen, siis äkki oli mul lihtsalt eile hea päev, sest millegipärast lendas komplimente kuidagi kahtlaselt paljudest suundadest ja millegipärast just nende mu osade pihta, mida ma ise salaja alati põdenud olen. Kummaline lugu. Kuid ma ei tahtnud selle kõigega öelda, et kuigi suisa mu jalad tähelepanuväärselt kauniteks kuulutati, jätaks ma oma trenni ja muu enesepiitsutamise pooleli. Kaugel sellest. Aga hea oli enesehinnangut tõstvaid asju kuulda. Igatahes lähen ma täna jälle higiste kappide sekka müttama.

Sildid: beteg f***, higi, jalad, kapp, kevad, postkontor, rõõm, tisza