The Museum of Kitschy Stitches esitleb meile läbi aegade tobedamaid, maitsetumaid ja järelikult ka naljakamaid kudumeid ja heegeldusi. Blogi pole ammu uuendatud, aga mõneks ajaks jagub vaatamist-lugemist küllaga.
(Sorri, et pildid vahepeal ära kadusid, ma ei tea, mis juhtus.)
Dina Goldsteini foto seeriast “Fallen Princesses”:
Viimased kuud on mõneti nagu eelmise kevade vaimus läinud, kuna kui ma üldse kellegagi kusagil hängin, siis noormeestega. Tänavused noormehed on aga mullustest keskmiselt viis aastat vanemad. Ülejäänud erinevustesse ei viitsi laskuma hakata, nagu ei viitsi ma ka kirjutada, kuigi tõtt öelda tunnen puudust sellest pea igapäevasest blogimisrutiinist, millega ma üsna mitme aasta jooksul ära harjuda jõudsin. Mulle tundub, et mu kirjutamispuudulikkus on vähemalt osalt tingitud suurenenud rääkimisvõimalusest. Kaks aastat tagasi kirjutanuks ma siia tähelepanekutest, mis ma olen teinud ümbruskonna kasse vaadates (raske on siinkohal aegu ühildada), täna piirdun aga ühe kuulajaga. Tegelikult muidugi tühja sest kirjutamisest, ma üldse ei vaevakski end sellele tegevusele mõtlemisega, kui mul selle asemele mingi muu harrastus tekkinud oleks, aga mida pole, seda pole. Kõige eelneva tõttu lõpetan praegu oma mõtteavaldused ja parem jagan teiega mõnda asja, mis mulle silma-kõrva on jäänud.
2007. aastast on käimas projekt Black Cab Sessions, mille käigus takso tagaistmele pressitud muusikud saavad esitada ühe loo. Ma ei tea, kust korraldajail üldse selline mõte tuli, aga autosse taheti toppida ka Joanna Newsomi, kuid ülla-ülla – harf ei mahtunud sisse. Järgnevalt aga Bill Callahani ehk Smogi lugu “River Guard”. Tema esinemise valisin seetõttu, et ma alles nädal aega ta olemasolust teadlik olen. Ta johnnycashilik/loureedilik hääl sobib hästi mu letargiasse kalduvasse suvesse.
Daniel Johnston on ameerika muusik ja kunstnik, kelle väidetavalt väga kõikuva kvaliteediga loominguga ma lähedalt tuttav pole, aga ta lugu “True Love Will Find You In The End” on liiga südantlõhestav, et seda mitte kuulata.
Karen Dalton oli 1960ndatel tähtis folgimimm. Ta mängis kitarri, bandžot ja meeldis Bob Dylanile. Esimest korda teda kuuldes tuli mulle meelde Amy Winehouse, kuigi tegelt meenutab ta hääl pigem kedagi teist tänapäevast, aga ma ei suuda kuidagi välja mõelda, keda. Järgnevalt lugu “It Hurts Me Too”.
Filmidest ootab vaatamist 1970. aasta kultusfilm “El Topo”. Tean seda kui vesterni, milles mängib palju liliputte. Treileris see justkui silma ei torkagi, aga sellegipoolest on tegu ilmselge veidrusega.
Kunstinäitustel on mu lemmikosa videote vaatamine, aga kuna ma kunstist suurt midagi ei tea, magan ma tavaliselt enamiku väljapanekutest maha, teadmata, millest ma üldse ilma olen jäänud. Teine võimalus on see, et vahel ületab näitusel eksponeeritavate videote kogukestus galerii või muuseumi lahtiolekuaja ja siis tahaks kas või pärast midagi lõpuni vaadata, aga mul pole aimugi, kust ma neid videoid leida võiks. Ega ma eriti muidugi otsinud ka pole. (Naiivsusest?) üritasin näiteks YouTubest Jaan Toomiku loomingut leida, koperdades vaid selle video otsa, kus ta oma isa haual tantsib.
Elamus seegi, aga tahaks rohkem! Videote leidmist raskendab muidugi ka asjaolu, et ma äärmisel juhul vaid paari videokunstnikku nimetada oskan. Oijah.
Kuu aega tagasi virisesin, et Paraphernaliast pole ehted kohale jõudnud. Nüüd ikkagi jõudsid, olgugi et selleks läks kolm kuud. Niisiis tellige julgelt!
Rohkem kahjuks kirjutada ei viitsi.
Tegime täna klimbi-kanasuppi! From scratch!
Enne, kui unustan: miks on Reformierakonna europarlamendi valimiste reklaamides Raivo Järvile ette joonistatud toakalt lai vunts ja miks on Urve Tiiduse pildi all nimeks Hardi Tiidus? Kui ma esimest korda seda reklaami Üliõpilaslehes nägin, mõtlesin, et tegu on ajalehetoimetuse vigurväntade kätetööga, aga täna nägin samasugust reklaami ka KesKusis. Vuntsidest võiks veel aru saada, aga lugupeetud Hardi Tiiduse puhul on tegemist ju suisa kadunukesega. Nii küll ilus pole.
Kirjutama ajendasid mind aga kaks Keiule antud lubadust, mõlemad neist juba mõnda aega murtud. Välja vabandada pole mul end õieti millegagi, kuna auditoorne õppetöö on juba esmaspäevase seisuga minu jaoks läbi ja ega kogu aeg lõputööd ka kirjutada ei jaksa. Tõtt öelda olen ma ainult paaril päeval jaksanud oma töökesega tegeleda, aga hetkel ootan juhendajalt kommentaare ja õpetussõnu, enne mida ma jätkata ei söanda (loe: ei viitsi eriti). Aga kaitsmine on nagunii alles augusti viimasel nädalal, nii et aega on. Seoses aktiivse õppetegevuse lõpuga pole mul aga enam midagi soomeugrilist siia kirjutada. Nii tekibki küsimus, millele mu aeg ometi kulub.
Eile näiteks ärkasin kell 15.15 (õõhhh, mul läks praegu õlu silma) ja alustasin hommikut 11 tundi avatuna seisnud Heinekeniga. Kaunis päeva algus jätkus vannitoas, kus ma oma üllatuseks WC loputuskastilt punase küünla leidsin. Selgus, et elektrit pole ja kui pole elektrit, pole arvutit ja kui pole arvutit, pole pokkerit, mistõttu oli üürnik sunnitud minu juurde tulema. Õhtul oli natuke plaanis Plink Plongi kluppi Honey Poweri konsale minna, aga kahetsusväärsel moel möödus kontsert meie jaoks vaheldumisi “Il Divot” ja “”Americn Dadi” vaadates, pasteedisaia süües ja magades. Kuna konsal oli vist piinlikult vähe kuulajaid, katsume oma karmavõlga kustutada tavapärasest rohkem Honey Powerit kuulates, et Last.fm neile senisest rohkem naelu saadaks.
Eile hakkasin ka lugema Peter Watsoni teost “Kohutav ilu”, mis peaks endast kujutama 20. sajandi intellektuaalset ajalugu, hõlmates nii kirjandust, kunsti, poliitikat, täppisteadusi jne. Raamatute mõõtkavas on teos sama paks kui mu kõht inimesete mõõtkavas, aga pole hullu! Tegin täna sutsu taustauuringut ja selgus, et 2005. aastal kirjutas Hasso Krull Sirbis nii:
Watsoni XX sajandi intellektuaalne ajalugu on odav ja halb aseaine, mis sisendab tuimust ja ükskõiksust. … Ladusa jutuga briti ajakirjanik, kes kasutatud kirjanduse ja viidete järgi otsustades on ilmselt umbkeelne, … Selline stiil tuleb küllap enamikule lugejatele tuttav ette. No muidugi: tabloidid, naisteajakirjad, seltskonnakroonika…
Paistab, et loen rämpsu! Aga mis teha, kui iga teoses käsitletud persooni või sündmuse kohta eraldi teatmeteost läbi lugeda ei taha/viitsi. Pealegi tuleb arvestada asjaoluga, et herr Krull on kahtlemata minust kordades targem ja aastates vanem. Noh, mööda külgi ikka maha ei jookse + ehk arendab vähemalt mu kriitikameelt.
Olen ka filme vaadanud, kuigi mul on kalduvus vara magama jääda ja seepärast kipub nii mõnigi taies poolikuks jääma, nagu näiteks see “Il Divogi”. Seepärast olen ma üle keskmise sarju vaadanud ja enda jaoks näiteks “Family Guy” avastanud. Rääkimata “American Dadist” ja “Chuckist”. Piinlik küll, aga viimane esindab sellist kogupereäksi žanri, kus keegi pole piisavalt cool, et suitsetada. Kõlab äärmiselt tobedalt suitsetamist propageerivana, aga mõelgem sellistele ägedatele seriaalidele, nagu “Nighty Night” ja “Californication” ja muidugi “Black Books” ja ee… kindlasti on neid veel või kui seriaale pole, siis filme ikka. Kuigi nüüd sai just siin paralleelselt seda teemat Silluga arutatud ja jõudsime üksmeelele, et khuulid suitsetavad tegelased lisavad filmidele/seriaalidele meelelahutuslikku aspekti, mis sellest tulenevalt vähendab vähemalt mingil määral nende teoste tõsiseltvõetavust. Rääkides tõsiseltvõetavusest ajas mu vestluspartner just pindise Alexandri ümber, aga pole hullu, operatiivse tegutsemise tulemusena on vaip juba pesumasinas! Teema lõpetuseks pean aga tõdema, et hetkel ehib mu rinnaesist mitte Dylan Morani, vaid Dallase pildiga särk.
Prima Vista üritustest väisasin kahjuks vaid Kahu, Vaheri ja Mihkli diskussiooni eesti rokkbiograafiate teemal. Janika Kronberg, mulle tundmatu naisterahvas ja Jaan Kaplinski rääkisid enne ka päevikutemaatikast kirjanduses. Hetkel meenub neist ettekannetest, et Elo Tuglas käänas nime Tuglas Tuglas:Tukla (kavatsen isegi edaspidi nii teha) ja Kaplinski arvates on armastusest keerlisem kirjutada kui orgiatest (nõus, nõus, nõus). Rokiarutlus tekitas aga piinlikke tundeid (umbes nagu vaadates filmi “The King of Comedy”), kuna vastamisi olid pandud väga ebavõrdsed isikud. Siinkohal pean oma mõtiskelud aga pooleli jätma, kuna Genialistide Klubis ootavad mind Köök ja Maikameikers ja Estrada ja Munapiiks ja Gammapoiss. Tegelt ootan ma muidugi neid rohkem kui nemad mind. Kuna ma kardan, et homme hommikul ei pea ma siiani kirjutatut enam avaldamisväärseks, postitan selle parem kohe! Vastasel juhul on jälle paar nädalat vaikust.
Eelmisel laupäeval tellisime Levika juurde takso kell 5:54. Ärkasin 12:24, kui plaanitud kohtumisest Janikaga oli möödas juba kaks tundi ja kuigi ma kümne minuti pärast juba uues taksos olin, hilinesin ka ema sünnale.
Selle nädala reedel juhtus aga selline lugu, et asusin juba varahommikul teele Peipsi suunas, kust pidin laupäeval naasma. Laskmaks oma sõpsul edasi magada, jätsin talle ühe võtmekimbu, et ta endale sobilikul ajal lahkuda saaks. Möödus kuus tundi, kui selgus, et võtmekimp oli poolik, sisaldades endas kõike peale korteriukse võtmete. Oih! Nii ta siis 27 tundi mu juures vangis oligi.
Järgmisel nädalal on emadepäev ja isa sünnipäev, kindlasti õnnestub ka neil pidupäevadel ligimesi millegi vahvaga üllatada!
Epic win:
Kaupluses Tartu müüakse eriti häid juustuküpsiseid! Paraku on neid harva saada ja seepärast peab hästi tihti kontrollimas käima, kas neid tulnud on :) Lisaks on seal saadaval odavad ja mõnusad vanakooli küpsetised, nagu näiteks suhkrukringlid, moorapead, õlised lihapirukad ja muud delikatessid. Maitse poolest meeldiv vaheldus näiteks Kaubamaja toodangule.
Epic fail:
10. märtsil tellisime Paraphernaliast kauneid ehteid, mis pidid kohale jõudma hiljemalt nelja nädala pärast. Ma tellisin endale näiteks alloleva elundiga kaelaketi. Siiani ei ole midagi kohale jõudnud, ainult üle 100$ on kuhugi musta auku kadunud. Olen neile kaks korda kirjutanud, vastust pole saanud. Kurb lugu. Esiteks on rahast kahju, teiseks me ju tahtsime väga neid kulinaid saada. Tegemist ei tohiks olla mingi petupoega, kuna ma tean vähemalt üht inimest, kes sealt oma vidinad kätte on saanud. Aga olgu siis siinkohal hoiatus teistele, kes sealt midagi tellida tahaksid.
Ühel väga raskel hommikul sain Kaisaga kokku ja läksime Vapianosse. Kuna ma tol hetkel vaene ja valudes olin, ei söönud ma midagi, küll aga leidsin nende baari menüüst sellise vahva rubriigi nagu “Vapiano esmaabi”, kus leidusid järgmised joogid:
Valisin loetelust esimese ja sain 25 krooni eest mõnusa espresso, topka vett ja sama palju värskelt pressitud sidrunimahla. Olin peaaegu hämmastunud, kui efektiivselt see kooslus lubatud eesmärki täitis! Pärast oli ikka tunduvalt kobedam olla. Sellest on möödas juba paar nädalata, mille vältel ma regulaarselt kamaluga sidruneid soetan ja nende sisu ise klaasi siristan. Praegugi on tass kahe sidruni mahlaga nina all, kuigi millegipärast paistab see täna kõhu valutama panevat. Samas pea ei valuta, nii et viriseda pole põhjust.
Ma olen vist viimase kahe kuu jooksul rohkem süüa teinud, kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Menüüsse on kuulunud nii improviseeritud püreesupid külmkapis leiduvast, hakklihakaste, kapsahautis hakklihaga, ühepajatoit, šokolaadikook, ahjulõhe, kartulipuder ning kõikvõimalikud variatsioonid lihakäntsakate ja juurviljade ainetel. Minu söögitegemiskogemusi arvestades on see ikka eepiline tulemus, kuigi tuleb muidugi nentida, et need gurmeesaavutused on sündinud koostöös Silveriga. Kuna ma siin täna kuidagi nii kodukanalist joont olen hoidnud, lasen aga parem samamoodi edasi, jagades teiega mõnusat retsepti, mille Keiult sain. Kinnitan, et selle supi tegemine on jõukohane ka kõige suuremale püreevõhikule.
Herne ja kartuli püreesupp neljale (tegelikult küll pigem kahele ja hea tahtmise korral võib ka üksi kõik ära süüa)
2 sl õli
8 küüslauguküünt
1 väike sibul
4 kartulit
4 dl kanapuljongit
200 g külmutatud herneid (mul sattusid ükskord ka külmutatud porgandid sisse, polnud häda midagi, värv oli ainult oranžim)
peotäis värsket tüümiani (ma tegin Santa Maria tüümianiga, polnud ka sugugi halb)
1 dl vahukoort
musta pipartKuumuta potis õli. Lisa hakitud küüslauguküüned ja sibul ning kuumuta paar minutit. Lisa kooritud ja tükeldatud kartulid ning kuumuta veel mõni minut. Vala juurde kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda keskmisel tulel, kuni kartulid pehmenevad. Lisa herned, tüümian ja vahustamata koor ning kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt ja püreeri sauseguriga või blenderis ühtlaseks. Maitsesta musta pipraga ja serveeri kohe.
Ükskord poetasin ka natuke peekoniraasukesi supi peale, oli ka päris normulks.
Eile käisime aga turul ja ostsime praadimiseks kilo räime! Sillu sai kõik räimed giljotineerida ja näpuga nende kõhtudest läbi tõmmata, sest kui ma nuga käes kalaga silmitsi seisin, ei saanud ma vastikusest üle ega suutnud ühtki pead maha nüsida. Nojah, mu meelest on juba ainuüksi toorest liha suhteliselt rõve katsuda. Igatahes tema siis säristades kalapoistega panni ääres, kui ma tegelesin selliste süütute lisanditega nagu keedukartul tilliga ja tomati-kurgi-sibula salat hapukoorega. Mõnna.
Nagu sellest vähe olnuks, meisterdasin pärast veel šokolaadikoogi, mida hiljuti ühel sünnipäeval reipalt ahminud olin. Retsept leidub Fazeri küpsetamisšokolaadi taga, aga mingil lollil põhjusel oli Selveris absoluutselt kõigil selle šokolaadi eksemplaridel soomekeelse retsepti peale kleebitud eestikeelne juhis šokolaadi sulatamiseks, mistõttu olin sunnitud kohapeal rootsikeelset juhist dešifreerima. Sama retsept on tegelikult ka Fazeri lehel, aga seal on see natuke keerulisemaks tehtud.
Koogi tegemine käib aga sedasi. Esiteks tuleb võtta neli muna ja 2 dl suhkrut (mul läks kogu kodune suhkruvaru selle nahka) ning need siis vahtu ajada. Seejärel tuleb sulatada 200 grammi võid ja sama palju (80% tahvlist) Fazer Tumma küpsetamisšokolaadi. Selle sula massi peab siis tasakesi muna ja suhkru segusse kallama. Siis veel lisada 2½ dl nisujahu ja 1 tl küpsetuspulbrit. Ikka kenasti segi ajada ja siis kuhugi vormi. Pista kook 200-kraadisesse ahju ja lase 12 minutit küpseda. Asja mõte on, et kook jääb seest tooreks ja selliseks pehmeks, nagu pildiltki näha. Fazeri koduka retseptis on veel midagi külmkappi panemisest ja millest kõigest veel, sellest ei tea ma midagi, sest ma lasin sel lihtsalt natuke seista ja siis võtsime juba piima ligi ja lasime hea maitsta.
Eks mul ole tegelikult ka päriselu, aga ma olen minetanud oskuse ja vist ka tahtmise sellest kirjutada. Sellegipoolest…
Aitab tänaseks küll, viimane aeg hommikumantlist välja ronida ja midagi asjalikku teha.
Magistritöö esimesed kolm lehekülge koos tiitellehega kirjutatud ja väsitav koolinädal viie loenguga selja taga, aeg kummutada esimene veiniklaas ja raporteerida uutest põnevaist faktidest!
Liivi keel
Kõige vahvamaid asju saan ma muidugi teada liivi keeles, kuna ühest küljest olen ma seal Viitsoga kahekesi ja eks siis kipu jututeemad laiali valguma, teisest küljest on meie tundidel kalduvus poolteise tunni asemel kaks tundi kesta. Huvitaval kombel ei tundu üldse, et aeg veniks, sest ma pean ju ise kogu aeg kaasa mõtlema ega saa molutada sel ajal, mil keegi teine vastaks, loeks või jutustaks. Kaasahaaravust lisavad loomulikult ka kõikvõimalikud lood aastakümnete tagustest sündmustest liivlaste juures, sest kes see muu kui mitte Viitso neid pajatada oskaks. Kusjuures Viitso mainis, et meie loengud võivad edasi kesta ka siis, kui ÕISi järgi need lõppema peaksid. Ma veel mõtlen seda asja, aga mõnes mõttes meelitav võimalus, kuna ma ise kartsin professori tundides idioodina tunduda.
Igatahes olen ma näiteks teada saanud, et tuntud folklorist Oskar Loorits oli albiino. Ta käis palju liivlaste juures, kes panid talle hüüdnime Vāldapää (Valgepea). Tal oli ka hüüdnimi Nūoŗizānd (Noorhärra), aga see nii huvitav pole. Kui ma pärast tundi internetis Oskar Looritsa eluseiku ja tegemisi meelde tuletasin, sattusin lugema üht Renāte Blumberga artiklit “Oskar Loorits ja liivlased“. Tsiteerin:
Minu perekonnas räägitakse näiteks järgmist lugu, mida kuulsin smakordselt oma sugulaselt Paulīne Kļaviņalt, hiljem leidsin selle ka avaldatuna (Lindsaar 1969: 139). 1948. aastal oli seda Saksamaal paguluses rääkinud eesti kirjanikule Peeter Lindsaarele Oskar Looritsa liivlasest ristitütar Silvija Bertholde. Tema ema olla kord raseduse ajal heitnud puhkama ja uinunud. Ärgates näinud ta toa keskel valgepäist võõrast meest ja ehmatanud väga. Kui tumedate juustega vanematele sündis linalakk tütar, arvanud külarahvas, et selle põhjuseks on Oskar Looritsa tekitatud ehmatus. Süüdlane oli palutud hiljem ristiisaks ja ta nõustunudki.
Minu meelest nii lustakas lugu, sest mina kui teise ajastu inimene oleks pigem arvanud, et Silvija ema Oskariga üle aisa lõi…
Järgmine faktike võiks huvi pakkuda Sapir-Whorfi hüpoteesi valguses: nimelt liivi keeles tähendab tegusõna je’llõ nii ‘elama’ kui ka ‘töötama’. Nii et tahtes öelda ‘ma armastan elada’, on tulemus sama, kui öelda ‘ma armastan töötada’. Sõnavara teemadel peatudes õpetaksin teile veel, kuidas liivi keeles ‘kurat’ öelda: kuŗē [kurjee]. Mõnus sõna.
Viitsolt sain ka teada, et Karl Pajusalu teab, kui kaua aega võtab pangetäie kalade puhastamine.
Udmurdi keel
Viimases udmurdi keeles lugesin aga intervjuud udmurdi kirjaniku Vjatšeslav Ar-Sergiga, kes kirjutab nii udmurdi kui vene keeles. Intervjuus oli selline huvitav küsimus, et kas talle endale meeldib ta venekeelne looming ja auväärse kirjaniku sõnul ei meeldi talle ükski neist teostest. Hästi ei saa aru, miks ta neid siis üldse kirjutab. Ülejäänud intervjuust jäi küll mulje, et ta loodab edaspidi paremini kirjutada. Imelik siiski.
Komi keel
Komi keeles sai jälle uusi naljakaid mõistatusi õpitud, ühe neist jätan teile nuputamiseks. Võite kommentaarides vastata :)
Мича-мича ныв, да нырсьыс ва петö. – Ilus-ilus tüdruk, aga ninast tuleb vesi välja.
Soome keel
Praeguse seisuga on ainus soomekeelne raamat, mille ma läbi olen lugenud, Mika Waltari kriminull “Kuka murhasi rouva Skrofin?”, aga see ei lähe vist päriselt arvesse, kuna tegemist oli lihtsustatud variandiga, mis keeleõppijaile jõukohaseks mugandatud. Nüüd hakkasin aga lugema Pentti Saarikoski päevikulaadset teost “Aika Prahassa”. Saarikoski oli 1966. ja 1967. aastal Prahas ja pani siis seal oma mõttekesi kirja. Lugemine läheb üllatavalt libedalt, aga mis siin imestada, kui autori kirjutamisstiil on läbivalt umbes selline:
Totuuden tietävät ne, jotka eivät sitä kerro. Ne jotka kertovat eivät tieda. Aamulla pelkään elämää enemmän kuin illalla kuolemaa.
Ehk siis tekst koosneb peamiselt emotsevatest lihtlausetest. Aga ma ei kurda, päris meeldiv lugemine. Pealegi on lisanaudinguks suutelisus soome keelt mõista.
Ostsin 250 grammi kohviube šokolaadis. Mõtlesin muidugi, et mis see siis ära ei ole, aga piisas poolest peotäiest, kui ma juba palderjani üledoosiga kassi meenutasin. Ei suutnud kuidagi otsustada, kas püherdada, naerda, pisar poetada, voodit kraapida või midagi muud sarnast teha. Uni läks ära tunduvalt otsustavamalt kui kohvi juues, lisaks puudus rõve kõrvalmaik, mis kohvile tuleb, kui seda liitrites juua. Mööda ei saa vaadata ka šokolaadi meeldivaist omadusist. Ühesõnaga olen leidnud uue põneva vahendi õppetegevuse soodustamiseks või vähemalt võimaldamiseks. Kuniks ma selle õppetegevusega ühele poole saanud pole, ei ole kahjuks mahti pikemalt heietada. Eelmisel nädalal tahtsin ja isegi saanuksin, aga siis kallasin läppari õunamahlaga üle ja kleepuva klaviatuuri tagumine võttis igasuguse kirjutamisnaudingu.
