Uskumatult-ootamatult suurepärane kontserditeavitus!!!

Kaota veel korraks tähelepanu ja kõik imeline võib kõrvust mööda minna! Alles täna sain teada, et Eleanoora Rosenholm tuleb 27. septembril Von Krahli esitlema oma uut plaati “Älä kysy kuolleilta, he sanoivat”. Vähemalt selline info on üleval ta myspace‘i leheküljel, kus saab kuulata ka üht uuemat lugu “Ambulanssikuskitar”. Esimese hooga mõtlesin, et raudselt kõik peale minu juba teavad sellest, aga kontrollisin rada7-st ja Martini leheküljelt (mu autoriteedid :P) ja polnud kummaski. Oma suhtest Eleanoora Rosenholmi muusikaga kirjutasin kunagi talvel siin, mistõttu ei viitsi seda siin kordama hakata, aga “Maailmanloppu” videot võin ikka näidata:

Paistab, et septembris on vähemalt kaks nädalavahetust, mil end Tallinnas näole pean andma.

Nädalavahetusest (üsna emaselt)

Pole nagu väga mõtet sõna võtta, kuna toimunud sündmused kas

a) paneksid lugejaid kohmetuma

b) paneksid asjaosalisi kohmetuma

c) on juba Keiu poolt väga võluvalt kirja pandud.

Paar ääremärkust-tähelepanekut oleks aga siiski vaja jäädvustada. Esiteks olgu mainitud, et sel nädalavahetusel piirdusin harjumatult minimaalsete vigastustega, kuna ainsakas saagiks jäid kaks sinikat peas ja kerge hoop väikeselt veepudelilt, mis mulle laupäeva hommikul voodiservalt pähe sadas. Ootamatu õnn on seletatav esmaabipakiga, mille Keiu mulle sünnipäevaks kinkis, kuna eluseaduste kohaselt saavad vajadused ja võimalused vaid väga harva kooskõlas olla. Selle loogika järgi pidanuksid ka mu siledad jalad puutumata jääma, kuna pikaajalisele kogemusele toetudes võin kinnitada, et suurim tõenäosus jalgade presenteerimiseks avaneb siis, kui eelnevalt pole olnud aega neid viisakaks ihuda. Huvitaval kombel kujunesid asjalood aga selliseks, et juba Juuksuris läks Priidu eestvedamisel säärekarvade mõõduvõtuks, mis mul piinlike momentideta läbida õnnestus. Järgmisena sattusid mu jalad rüsinasse Levika ees, kui hullunud rahvamass (okei, tegelikult vaid mõned sõbrad) mu katki läinud sukkade külge viskus, need lõhki rebis ja lõpuks mul jalast ära kiskus. Muidu oli õhtu üsna tavaline, kuigi mulle tundus, et tavalisest kõrgem joobemediaan ei muutnud kedagi lällavaks jobuks, pigem oldi keskpärasest võluvamad ja amüsantsemad. Kuigi joomine ei jätkunud laupäeval nii suureplaaniliselt kui reedel, paistis mu üle linna laiali pudenenud sõprade sarm endiselt kõrgel püsivat. Selle teadmise valguses pole muidugi eriti imestada, et täna õhtul polnud kuulda irinat pohmelli üle, kuna tunduvalt populaarsem häda oli ülekehaline lihasvalu (vormiliselt esitatud virina helistikus, kuid sisuliselt saadetud mõttelise rahulolunaeratusega).

Eilse õhtu naelte hulka kuuluvad:

1. härra Vene tänavalt - lubas mu kotti aatompommi panna.

2. film - sest me ei vaadanudki seda.

3. Janika ja Laura öine tiraad - sest ammu pole ühelgi tüdrukul olnud sellist jultumust mind keset ööd segada ja täiesti punastama panevate sõnadega sõimata, kuna ma ei suvatsenud Levikasse ronida. Samas oli see muidugi väga naljakas :P

Kuid nüüd teemani, mis mul täna enim südamel on olnud. Keiu kirjutas:

“Ka üksi elaval meesterahval võiksid kodus olemas olla naiste seisukohast olulised esmased hügieenitarbed, nagu meigieemaldusvahend, näopiim, hunnik varuhambaharju, vatipadjad.”

KULDSED SÕNAD! Näitasin Laurale, temagi nõustus. Tõepoolest oli ka viimane aeg, et keegi selle teema käsile võtaks. Kui ikka vallaline naine reede õhtul välja läheb, ei või ju kunagi teada, kus ta lõpetab ja kas seal mingist vanemast ajast oma hambahari ootamas on. Meigieemaldajast ei tasu muidugi rääkidagi. Mis siis jääb üle? Iga kord välja minnes ilukotike kaasa vedada, kuigi muidu piisaks vaid rahakotisuurusest ridikülist? Siis võiks juba vahetusriideid ka kotti pakkida. Päris tüütu. Mõistlikem lahendus ongi mu meelest see Keiu poolt väljapakutu. Samas kujutasin ma juba ette, kuidas võiks mu fantaasiat toita olukord, kui lahke mees mulle neidsamu meigieemaldajaid ja värke pakuks ning samas oleks näha, et selleks ajaks on vajalikke vedelikke vaid tilgake järele jäänud, kuna enne mind on sama pudeliga vähemalt 30-lt silmapaarilt värv maha nühitud… Igatahes soovitan meestel Keiu ettepanekusse täie tõsidusega suhtuda ja kui juba läheb naistele vastutulemiseks, siis võetagu kavva ka Laura soov öökapile Postinori raha jätta :P

Singirullid, täidetud munad, vinkud, morss ja… banaaniketšup

Ohtliku elustiili taustal tundus eilne vaoshoitud morsipidu vaat et ekstreemsusena. Oma 23. sünnipäeva pidustustel pakkusin oma kahele külalisele Tom & Jerry vahutavat peojooki, mustsõstramorssi, täidetud mune, singirulle, makrasalatit, ahjuviinereid ja küpsisetorti. (Kõik tegin algusest lõpuni oma väikeste käekestega ise valmis!!!) Alkoholile vihjasid õrnalt vaid rummipallid, mis kedagi küll purju ei teinud. Paraku ei õnnestunud hoiduda ülesöömisest, kuid vähemalt avanes mul võimalus külalistele pooled asjad kaasa pakkida ja nii iseennast edasisest nuumamisest päästa. Võtkem seda tagasihoidlikku peoõhtut kui ärevust maandavat prelüüdi homsele Juuksuri avamispeole, mille ootuses täna nii mõnedki meist normaalselt magada ei saa…

Inimvarest pärisminuks

Kujutate ette, mis tunne on umbes pool aastat olla täiesti kliinilises spliinis ja siis päevapealt nagu uuesti üles ärgata!? Ma oleks reedel justkui puuga pähe saanud, kuigi tegelikult oli see hoopis kivi, mis mu peaga sai, aga väga vahet pole, eksole. Olgu, mu nägu on veel veidi kole (hämmastav, kui palju teeb inimest ilusamaks paistetuse puudumine!), aga mu päevade parimad tunnid ei möödu enam magades, sest ma olen ärkvel olles palju õnnelikum. Eilne päev Uuskasutuskeskuses, pärast kino ja linna peal tuterdamine, täna piketeerimine ja Valli baar… Mulle on elu jälle sisse tulnud!!! Ma suudan osaleda verbaalses rahvastepallis!!! Mõtlesin kogu aeg, et lõpp mu masendumisele peab tulema must endast, aga nagu alati, tuli ka nüüd lahendus kusagilt kõige ootamatumast kohast. Esmajoones peaksin vist selle eest Keiut tänama :P

Protected: Diskrediteeriv pildimaterjal tugevanärvilistele :)

This post is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Kuidas mu kujutlusvõime elule jälle alla jäi

Lubage kirjeldada tänahommikust situatsiooni mu toas. Kell oli umbes kaks, olin ärganud pärast paaritunnist und. Käisin nutta ulgudes mööda tuba ringi, endal jääbatoonike pea peal. Miks ma nutsin, ma ei teagi, sest tegelikult oli mul eile suurepärane õhtu ja saadud haavad ju eriti ei valutanudki. Vigastustest väärivad mainimist kahesentimeetrine välgunoole sarnane haav parema kulmu juures nina kohal (tõotab põnev arm tulevat!), kriibitud olemisega punane nina, tavapärasest huvitavama värvigammaga sinikad põlvedel ja mu absoluutne lemmik - paistes ülahuul verevalumiga. Üks esihammas valutab ka kahtlaselt, aga ma loodan, et see päris välja ei pudene,  sest minu vanuses oleks kunsthammastele raha kulutada kuidagi imelik. Hommikul trolli ja bussiga koju tulles lisandusid kehalistele puudujääkidele veel vereplekid jakil ja pluusi rinnaesisel. Püüdsin oma armetut välimust kuidagigi varjata, aga üsna edutult, sest kuidas sa valget plaastrilärakat otsaesisel ikka peidad. Kõike seda varjutas kohutav hirm kojujõudmise ja vanematele aruandmise ees. Mõtlesin juba skeemi välja, kuidas kõige vähem tähelepanu äratavana oma tuppa liduda. Ust avades võtsin sisse nuuskamisasendi ehk varjasin pool nägu taskurätiga, aga õnneks polnudki kedagi kodus, nii et sain rahus voodisse kobida. Aruandest ma muidugi ei pääsenud, kuid nagu tegelikult arvata võiski, olid emme-issi ikka rohkem mures kui raevus. Nagu nii mitmel korral minevikus, mõtlen ka nüüd võimalustele selliseid vigastusi edaspidi vältida, aga ma pole eriti optimistlikult meelestatud. Okei, põlvede retsimine pole nii hull, aga kui ikka järjepidevalt peaga mingeid jamasid juhtub, on asi veidi kõhedam. Kuid nüüd mu väikese õnnetuse tagamaadest, mis on tunduvalt lõbusamad kui see verejutt.

See ei ole mu normaalne olek

Tartu ja Tallinna vahet tilbendamine paistis mulle alguses hästi mõjuvat, enam pole vist sellestki kasu. Armastan suve praegu vaid sellepärast, et see varsti läbi saab. Millegipärast ootan ma tänavu väga sügist ja kooli.

Muusika, mida ma täna kuulan, on näiteks selline:

Alvin Lucier - I Am Sitting in a Room

Viimaste nädalate meeldivad sündmused: äraleppimine sõbrannaga, poolteistaastaku plaani väljamõtlemine (sisaldab endas magistriõpingute pikendamist semestri võrra) ja Evelyn Waugh. Kogu lugu põhimõtteliselt. Reedel oli mul korraks palju raha, mis oli ette nähtud raamatupoes kulutamiseks. Koju jõudes olin oma koorma pärast pigem väsinud kui õnnelik. Lugesin Mauriaci ja see oli tüütuseni kohutav. Praegu loen Murdochit esimest korda eesti keeles (”Meri, meri”) ja see kõlab nagu õigete sõnadega valel viisil lauldud laul. Huvitav, kuidas ülemöödunud nädalal Tartus kurvastades tekkis tahtmine Nigovi “Harjutused” kätte võtta. See on mu selline universaalne lemmik, mis sobib nii depsu- kui rõõmuhetkedesse. Siis meenus, et olin selle kunagi Janikale laenanud ja sinna see on jäänudki. Nädal hiljem sain kirja ühelt kirjasõbralt, kes vastuseks mu ebaviisakalt põhjalikule halatiraadile soovitas mul sedasama Nigovi teost lugeda. Endiselt polnud seda kusagilt võtta.

Mida on mul vaja, et taas korda saada? Õieti pole ma siiani aru saanud, mis mul täpselt vigagi on.

Tulles vastu igavlevatele tööinimestele

Folgist pole mul teile midagi kirjutada, kuna vajaduse ja võimaluse puudumise tõttu ma seal ei käinud. See-eest käisin pühapäeval Võrus, kuna just seal teenib aega mu väikevend. Mul on muidugi väga kahju, et ta end sealt ära ei saanud nihverdada, sest mul pole nüüd kellelegi kõrvaltuppa “Hõhõõõ, kas sa seda viimast lolcatsi oled juba näinud?” karjuda, aga loodetavasti oskab ta pärast eeskujulikult nööpe ette õmmelda ja veoautoga sõita. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks ta tsiviilelus üheteist kuuga tunduvalt tulemuslikumalt ja inimkonnale kasulikumalt aega veeta, kuid mis siin nüüd ikka halada. Eks ta saab hakkama. Viisin talle hulgikogustes hematogeeni, glükoositropse, lahustuvat kohvi ja muusikat. Nad ei tohi seal ju omaette pleierit või midagi kuulata, aga reamees Harri on ikka väikestviisi muusikahuviline ja oma lemmiklugudest eraldatus kurvastas teda omajagu. Ettenägelikuna olin varustatud esmaklassiliste kõrvaklappide ja spetsretsepti järgi koostatud playlistiga. Lasin talle siis vaheldumisi MGMT, Neutral Milk Hoteli, Arcade Fire’i ja M83 lugusid, mille peale ta umbes sellist nägu tegi nagu ma sefiiritorti süües. Ega ta oma sõdurielust rääkides midagi põrutavat just ei paljastanud, sest üldplaanis on vist kõigi ajateenijate kogemused üsna sarnased. Kord peab majas olema ja paljudel võimuhaigetel lööb piss pähe. Marruajavalt vastik. Mind huvitab, kui palju on nende kamandavate seersantide karjumises näitlemist ja kui palju siirast vajadust kellegagi möliseda või kedagi alandada. Aga muidugi huvitav (kuigi jällegi samas ebameeldiv) kui erinevad inimesed sunnitakse 11 kuud üksteisega koos elama. Mainigem kas või üht põhiharidusega pooletoobist või näiteks noormeest, kelle kotist asjad välja pudenevad ja kes relvaga ümber käia ei oska, kuid kes male- ja klaverimängus kõigile pähe teeb. Ja mida tegi minu vend? Õpetas teistele Jaapani moodi särke voltima :P

Pärast militaarelamust transporditi mind kuhugi Võru lähedale järve äärde. Seal suvitas mu onunaise sõbranna sugukond, aga neist ehk olulisem oli koer, kellega ma hakkama pidin saama. Kui ma olen harjunud koeraomanikega, kes kinnitavad, et nende numpsik elajas kedagi veel hammustanud pole, siis seekord ei läinud mul isegi nii hästi. Nimelt olevat kõnealune loom korduvalt nii lapsi pikali hüpanud kui ka neid ootamatult hauganud. Tegelikult jäi mulle üsna arusaamatuks, kas üldse leidus mingi põhjus, mis mind maha oleks pidanud rahustama. Ketti ei tahtnud teda aga keegi panna ja nii ta siis haukudes mööda aeda ringi jooksiski, aeg-ajalt oma koonu mu kleidisaba alla suunates. Pidin selle loomaga umbes kolm tundi koos veetma ja kogu selle aja jooksul olin ma üleni hirmu täis. Selline tunne oli, et ta võiks mind juba alguses ära hammustada, aga pärast jätku mind rahule ja ärgu tiirutagu mu ümber. Kuna seda ei juhtunud, seisin kogu aeg nagu soolasammas ja liikudes julgesin ainult väga aeglasi liigutusi teha. Käte ülestõstmine oli välistatud, kuna siis läks koer kohe ähmi täis. Pikapeale muutus see kummaliselt intensiivne hirmuseisund peaaegu huvitavaks, kuigi ei saa öelda, et koera lähenemisel tekkinud külmavärinad selle võrra kuidagi meeldivamad oleks olnud. Pääsesin elu ja traumaga.

Esmaspäeval naasesin Tallinnasse, olles eelnevalt bussis läbi elanud raskekujulise Ungari-igatsuse. Õhtused seitse ja pool tundi Béla Tarri loominguga nii süvendasid kui leevendasid tekkinud kurbust. Teatavasti näidati eile Sõpruses filmi “Saatanatango“, mis on kuulus põhiliselt selliste omaduste poolest, mis keskmisele kinokülastajale pidalitõbise puudutusena mõjuda võiksid. No ja tõepoolest, miks peakski keegi pärast kaheksatunnist tööpäeva end kinno vedama, kui seal 450 minuti jooksul piina, muda ja inetuid inimesi täis kümneminutilisi kaadreid pakutakse. Siinkohal minu lugupidamine neile üllatavalt paljudele, kes lõpuni vastu pidasid. Ma isiklikult suigatasin korraks natuke enne kella kahte, nii et lõpplahendus jäi rohkem kui arusaamatuks, aga mu arvates polegi see väga oluline. Praeguste emotsioonide põhjal otsustades on “Saatanatango” kõige vähem kirjandusele sarnanenud film, mida ma näinud olen ja see tõdemus mõjub kuidagi valgustavalt. See film on lihtsalt nii kinokunsti väljendusvahendite põhine. Pikad kaadrid, suurplaanid, mõõdetus, mustvalgus ja kõige selle sisendavus…! Mõtlesin, millise mulje kujundaks see film minu jaoks Ungarist, kui see oleks mu esimene kokkupuude selle maa ja rahvaga. Kogu see trööstitu kompott lögast, vihmast, joomisest, liiderlikkusest ja õnnetusest sobib kohe kenasti kokku Ungari 5. kohaga WHO enesetappude edetabelis. Kui mu Ungari süütuse võtnuks see film, vaevalt oleksin ma mõelnud: “SINNA pean ma saama, sest seal oleksin ma õnnelikum kui siin!” Kuna mingi Ungari kogemusesaba mul ikka on taga, siis oli elamus aga muidugi hoopis teistsugune. Olid rõõmsad äratundmishetked (”Tündi juures olid ka ustel sellised lingid!”), nördimine puudulike subtiitrite koha peal (isegi minu tasemel ungari keele oskuse puhul sai sellest aru), lisaks mõned kohad, mis lihtsalt ajasid naerma. Naersid küll peamiselt ainult neli tüdrukut seitsmendast reast, aga ega kõik eestlased ka Ungaris elanud ei pea olema. Järgnevalt minu lemmikkaader, mille akordionimeloodia mind täna juba kolmandat tundi kummitab.

Eks see oli natuke puine, et akordionist vahepeal nii hääle pillist välja sai, et näpud klahve ei puutunud, aga annan andeks. Muide, näitlejad joodeti neiks stseenideks päriselt täis. Filmis ette tulnud kassipiinamisstseen aga õnneks nii naturalistlik polnud. Nägi küll ülimalt võigas välja, aga tagantjärele uurimustööd tehes selgus, et veterinaar oli väidetavalt käeulatuses ja kass läks pärast võtteid mullatoidu asemel Tarri koju.

Ühesõnaga soovitan kõigile väljapuhanud ja kannatlikele filmihuvilistele, kuigi ma ei tea, kus te seda nüüd vaatama peaksite, sest täna oli Tartus viimane seanss, aga kodustes oludes vaatamiseks pole see sobilik film. Nagunii hakataks külmkapi vahet käima ja liiga tihti suitsupause tegema, liiatigi läheb kino avaruse ja ekraani suuruseta vähemalt pool ilu kaduma.

Nonii, sellega on siis nüüd ühele poole saadud. Ei tulnud nii süva, kui äkki Keiu ootas, aga loodan ta andestavale südamele :)

Kunagi ammu kirjutasin juba Abbas Kiarostami filmidest (“Ten”, “Taste of Cherry”). Selle tulemusel leidis mu hea sõber Priit ühise nimetaja, mille alla koondada kõik tema meelest põlastusväärsed ja liiga pretensioonikad kunstiteosed - selleks võlufraasiks sai “Iraani kunstiline film”. Paraku olen taas sunnitud seda lavastajat mainima. Vaatasin hiljuti ta esimest filmi aastast 1970, “The Bread and Alley”. Kümneminutilises mustvalges filmis tuleb poisiklutt leivapätsiga koolist ja satub tänaval vastamisi koeraga, kellest on kuidagi vaja mööda saada. Nii et väiksed poisid on ta filmides aktuaalsed olnud juba algusest peale. Teine vaadatud film oli “Life, and Nothing More“. Ma ei teadnud enne vaatama hakkamist filmist midagi ja seetõttu ei tekkinud ka tahtmist seda dokiks pidada. Pärast selgus, et mõni oli justnimelt nii teinud. Tegelikult on see miski doki ja mängufilmi vahepealne. 1990. aastal oli Iraanis tugev maavärin, mis tappis ligi 30 000 inimest. Ühes kahju kannatanud linnas nimega Koker oli Kiarostami teinud poole oma eelmisest filmist (”Where Is The Friend’s Home?“) ning pärast maavärinat käis ta siis seal oma näitlejaid otsimas. Film põhimõtteliselt sellest ongi, ainult et paistku kõik nii päris kui tahes, on näitlejad ikkagi näitlejad, mitte Kiarostami ja ta poeg ise. Sõidavad siis ringi, teevad peatusi, küsivad teed ja näevad, kuidas inimesed katastroofi tagajärgede kiuste omadega hakkama püüavad saada. Pärast neid kaht filmi sain aru, et enam pole mõtet Kiarostami filme vaadata. Põhimõtteliselt need ju meeldisid mulle ja ma ei näe mingit põhjust nende tasemes kahelda ja nii edasi ja tagasi, aga sellega on justkui džässiga, mida ma aeg-ajalt maitsen ja mille olemasolust ma teadlik olen, kuid mida ma igapäevaselt puudutada ei taha.

Laskudes tagasi olmelisematesse sfääridesse: Tartus olemine tegi mulle head, aga niipea, kui ma Tallinnasse tagasi tulin, läks jälle kõik nässu (v.a. esmaspäev). Ainult magaks ja vedeleks niisama, kuidagi ei suuda midagi teha. Millest see küll tuleb?! Nii jään ilma ka hommikutest, mida ma viimasel ajal väga hindama olen hakanud. Tartus olin juba kella üheksa ajal ringi kobistamas ja tuli ette ka soovi poodi minna, kui see veel lahti polnud tehtud. Ilmselt mingi jäänuk Ungarist, kus ma vahel enne seitset juba poes käisin. Oijah, vahepeal juba leebus igatsus Szegedi järele, aga nüüd on see mitmekordselt peale pressimas. Paraku pole ma endiselt suutnud välja mõelda skeemi, mis mind võimalikult ruttu mingi stipiga sinna lennutaks. Tahaks magistriõppe ikka kuidagi kaelast ära saada, aga ma ei tea sedagi, kas õpingute pikendamise eest ühe semestri võrra midagi maksma peaks. Tegelikult ei tea ma sedagi, mis aineid ma sügisel võtma pean. Loodan mingitki selgust saada järgmisel esmaspäeval, kui ma taas ülikooli uksi kulutama lähen. Praegu, kui ma eriti kedagi näha ei taha, on kohe ekstrakummaline mõelda, kui palju aega ma Péteriga koos veetsin, ilma et tast kordagi tüdinenud oleksin. Kui mul oleks praegu piisavalt raha Islandile minemiseks (olen sellest aastaid unistanud), läheksin Ungarisse… Kahjuks on kontojääk aga kolm krooni sentidega (ei liialda muide).

Kirjutan edaspidi sagedamini, sest Tartus oli mul küll läppar, aga netti polnud ja millegipärast on kuidagi ebameeldiv oma mõlgutusi sahtlisse ehk kõvakettale kirjutada ja alles pärast siia panna. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks ma siia tagasi tulin.

The Toxic Avenger (1985)

Sobib lõpetamaks päeva, mis on olnud täis tõsiseid ja kõrgekvaliteedilisi filme. The Toxic Avenger on küll suurepärane, aga arvatavasti vaid B-kategooria kollifilmide piires. (Kirjutasin alguses horrorfilmide, aga see ei vastaks vist päriselt tõele, kuna midagi õudset selles filmis küll polnud. Komöödiaks oleks seda natuke kummaline liigitada ohtrate verekoguste ja peaaegu perverssete palja ihu presenteerimiste pärast.) Loo peategelaseks on ühe spordiklubi nohikkoristaja Melvin. Noormees pole mitte ainult kole, vaid ka rumal ja seetõttu on jõusaali kappidel ja nende mimmidel sageli võimalus teda mõnitada ja lolliks teha. Olukord muutub, kui Melvin pärast üht järjekordset naeruvääristamist suures meeltesegaduses aknast alla hüppab ja juhtumisi ühe keemilisi jäätmeid vedava auto kastis maandub. Tänu tundmatule rohelisele ollusele muundub väeti luuser peletislikuks jõukolliks, kel on sisemine sund kurjaga võidelda. Melvin lööb korrumpeerunud ja vägivaldses linnas korra majja ning kõik lõppeb ilusamini, kui alguses unistadagi võis.

Äärmiselt lõbustav film isegi minusuguse jaoks, kes enda algatusel sedasorti taieseid kunagi ei vaata (seekord oli järjekindlaks soovitajaks Uku). Kui miski muu naljakas ei tundu, siis 80ndate jõusaalimood ajab ikka naerma. Midagi katartilist siit aga muidugi loota pole.

Ohh, Evelyn, mis sa oled muga teinud!?

Tegin äsja lõpu peale romaanile „Peotäis põrmu“. Selle autori, Evelyn Waugh’ (mees) abikaasa oli muide samuti Evelyn (naine). Humoorikas. Kuid see on täiesti ükskõik. Saate aru, ma lugesin selle raamatu (264 lk, aga siiski) täna praktiliselt ühe ropsuga läbi ja tegin vist kogu lugemise ajal selliseid grimasse, nagu ma oleksin pealtvaatajana ise iga lause taga peituvat sündmust kohapeal tunnistanud. Huvitaval kombel ajas selle teose iroonia mind aeg-ajalt laginal naerma, tavaliselt mõjub iroonia kuidagi sissesuunatumalt. Pärast lehekülgede otsalõppemist käisin mööda korterit lollaka näoga ringi ja pomisesin omaette roppusi. See oli ikka tõeline pauk kirjandust, mitte nagu mingi Bukowski, kellega ma eile põlglikult lõpparve tegin. Issand, kui kahju mul on, et pole hetkel kedagi käeulatuses, keda nurka istuma suruda ja oma muljetega üle valada. Selline raamat mõjus nagu laupäevane Mono kontsert, mis tuletas meelde, milleks inimesed võivad võimelised olla, ja samas lohutas mind kui nende valitute hulka mittekuulujat. Vähemalt jääb nautimise rõõm. Mõõduka värinaga hinges võtan järgmisena ette François Mauriaci „Endise aja nooruki“.

Ega te enne mingit seltsielu klatši siit küll ei leia, kui ma ükskord Tallinnas tagasi olen. Ma pole siin eriti seltsi otsivalt meelestatud ja keskendun parem sellele, mis mul hetkel kõige paremini välja tuleb – lugemisele. 

Mis ma veel kirjutanud olen:

CSS plaadist siin.

Jüri Ehlvesti “Taevatrepist” aga siin.

Boris Viani “Päevade vahust” hoopistükkis siin.

Praegu loen Bukowskit (”Naised”) ja see on minu meelest täielik ajaraiskamine. Tegelikult jõudsin selles selgusele juba 25. lehekülje paiku, kuid nüüd, mil mind lõpust vaid paarkümmend lehekülge lahutavad, on nagu imelik pooleli ka jätta. Pornotsemist võib ka mõtlema panevalt kujutada (vt nt Houellebecq) ja joomisegi kirjeldused võivad kaasakiskuvad olla (vt “Moskva-Petuški”), aga no see… Selge see, et autori eesmärk polnudki lugejas kauneid tundeid tekitada, aga sedasorti dirty realism mind ei paelu.

Plink Plongist järgmisel korral, kuigi kirjutama hakkasin ma sellest juba pühapäeva varahommikul kella nelja ajal.

Pärmivabriku meditatsiooni- ja paastulaager

Olen neljapäevast saati Tartus. Väga keeruline on selgitada, miks ma siia tulin, kuna paistab, et kes must aru saaksid, on juba aru saanud ja teistega ei jaksa väga üritadagi. Õigupoolest mõtlesin ma juba Ungaris olles, kuidas ma Eestisse saabudes parema meelega Tartus vedeleks. Millegipärast suudan ma oma päevi siin tunduvalt mõttekamalt sisustada kui Tallinnas, kus mu vaim viimase kuu aja jooksul täiesti kängu jäi. Kõik oli lihtsalt väga valesti. Aga tulin siia ja lugesin raamatud lõpuni, vaatasin filme ilma magama jäämata, kuulasin muusikat ja see jõudis mulle kohale ja nii edasi ja nii edasi. Kurb olen ikka, aga mulle tundub, et kolmandik eesmärki on saavutatud. Loetud minutite pärast saabub Janika ja mõne tunni pärast oleme juba Plink Plongil. Kui mu süda nii kummaliselt ei puperdaks, oleks olemine päris stabiilne. Kui kiired ajad mööda saavad, lajatan kohe mitme raamatu-, filmi- ja muusikamuljetusega.

Kusjuures, võtsin osa erasmuslastele mõeldud esseekonkursist. Ei tulnud just suurem asi šedööver, kuid minu õnneks on mul vaid neliteist konkurenti. Kui ma nüüd mingitki äramärkimist ei leia, olen küll veits löödud. Eks septembri lõpus paistab, sest just nii kaua peab tulemusi ootama.

Nagu Budapest, ainult et Tallinn

Laupäevahommikuseks õllejoomiseks arenenud reedene peoõhtu oli suisa ootusi ületav. Õnnestunud üritustele kohaselt olid kõik ended üsna vähelubavad: olin magamata, küünelakk läks laiali, huulepulk oli kadunud ja kurk valutas. Niipea, kui kodunt välja sain, paranes olukord märgatavalt. Esimene kontrollpunkt oli Kuku klubi, kus Keiuga alustuseks tagasihoidlikud joogid tegime. Rahvast oli seal hõredalt ja midagi ei juhtunud, mistõttu kobisime üsna kähku edasi lustiasutusse Angel. Justnimelt seal toimus õhtu peaüritus ehk pidu pealkirjaga Get Fucked, kus enne südaööd tunni aja jooksul janustele piiramatus koguses viina jagati. Kõlab meie prioriteetidele vastavalt, kas pole? Pidu tekitas segaseid emotsioone, kuid domineerima jäi mõõdukalt tühi tunne. Viina anti, kuid see oli soe, poisid olid sensud, aga huvitusid üksteisest. Mu kõrgendatud tähelepanu pälvisid pikantsed kaseoksad, millega aidati vist kaasa džunglimeeleolu loomisele. Nende intensiivne lõhn tuletas meelde gümnaasiumi lõpuaktusi maakoolides ja jaanipäevi Torila külas. Ühesõnaga mitte eriti glämm lisand, kuid oma ootamatuses huvitav.

Põrutavad elamused jäid seal kogemata, mistõttu pidime neid otsima minema türklaste juurde. Õigeid türklased end aga näole ei andnud ja seepärast läksime kindla peale välja ehk suundusime Levikasse. Teatavasti käisin ma seal viimati märtsis ja olin juba ammu unistanud uue korruse ja monosex tualettruumi järele kaemisest. Nagu arvata oli, ei jäänud ka ootamatud ja oodatud tuttavad nägemata. Alustuseks rõõmustas mind väga Levika-Romeo isiklikult, kes nii võluvalt naerdes mu tuka põhjalikult segi ajas. Õhtu jooksul sattusid mu vaate- ja tervitusvälja veel näiteks sokis ja sandaalides klassivend ning kursaõed, kellega ma viimati paar aastat tagasi mõne lause vahetasin. Kihnlast ja arhitekti nähes lülitusime Keiuga aga nende seltskonda. Ma arvan, et see arhitekt oleks tänu oma armsusele mu lemmikarhitekt ka siis, kui ta poleks ainus selle ameti esindaja, keda ma tunnen. Noh, see selleks. Jõudumööda avati üksteise tšakraid, kõlasid ka ebamäärased vihjed pranale, aga ma ei tea, mis sellest lõpuks sai. Vist mitte midagi. Keiu kiskus mind korraks isegi tantsupõrandale, kuid mu puujalgsus ei lasknud mul sinna kauaks jääda.

Kes teab, mis võis kell olla siis, kui Keiu ja kihnlasega pudelid põue pistsime ja Linnahalli kanti läksime. Seal saime siis lahata eluliselt olulisi ja natuke tähtsusetumaid küsimusi just nii võimekalt, kui see purjus inimestel õnnestuda saab. Kui ma linna minnes olin natuke murelik, kuna ei teadnud, kas suudan päris esimese bussini kusagil ringi töllerdada, siis lõpuks venis see häng nii pikaks, et trollidki olid juba liikvel. Trollis nr 3 jätkus eksistentsiaalsete paisete surkimine, mis veenis mind lõplikult vajaduses mõneks ajaks Tartusse pageda. Teel koju tegin veel kella seitsme paiku paar kiiremat võnget ühe mänguväljaku kiigel, kus mind tabas teolt Jehoova tunnistajast naabrinaine, kellega viimasel ajal ainult kerges joobes kohtunud olen.

Järgmine päev kuulunuks mahakandmisele, kui Laura mind kohvile kutsunud poleks. Sellega sai siis asjalikkuse linnuke vähemalt kirja.

Ühesõnaga kuhjus nädalavahetuse tegevuslik osa öösse vastu laupäeva ja kogu ülejäänud aja veetsin ma vähem või rohkem tühja pannes. Aa, ma ju neljapäeval käisin Tartus. Seal ei juhtunud suurt midagi, ainult metsikult tõusnud hinnad panid mind korduvalt õhku ahmima. Nüüd, pühapäeval, oskan hinnatõusu kokku võtta järgmise kiire arvutusega: kui enne sai ühe Postinori doosi (u. 100 kr) eest enam-vähem kolm jäätisekokteili Ema Teresa (30-35 kr või mis ta oligi kunagi), siis praegu võib Postinori (nüüd juba 200 kr!!!) ostmata jättes allesjäänud summa eest juba neli Ema Teresat (50 kr!!!) soetada. Karm. Pole ammu kumbagi ostnud, aga töötaolek paneb lihtsalt kõigile hinnatõusudele tundeküllaselt reageerima.

Lõpetuseks premeeriksin tähelepanu osutamisega päeva esilohutajat:

David says:
but cheer up
David says:
out of young, thin and smart, two are true

Jüri Ehlvest, kriitikud, neeger ja mina

Üldse ei tule meelde, kes ja kus kirjutas Jüri Ehlvesti tähtsusest kohalikul kirjandusmaastikul, samas nentides, et teda loevad peamiselt kriitikud, mitte tavalised inimesed. Oli umbes selline see väide. Kontrolliks, kas see oli “Palverännaku” tagakaanel, aga ma olen selle välja laenanud. (Janika, loe see läbi! See on su aja vääriline!) Täna käisin Keskraamatukogus ja laenutasin muuhulgas Ehlvesti jutukogu “Taevatrepp”. Teatavasti saab iga lugeja väikese paberilipaka, kus on kirjas, kes mida mis kuupäevani laenas. Kui tagastamiseks läheb, unustatakse või jäetakse see tšekilaadne moodustis tihtipeale raamatu vahele ja nii võib järgmine lugeja teada saada, keda samad teosed huvitavad. No ja mis ma leidsin selle “Taevatrepi” vahelt? Paberi, millel oli must valgel kirjas ühe kriitiku nimi ! Peale “Taevatrepi” oli ta laenutanud veel kaks sama autori teost, novellikogu “Elumask” ja romaani “Palverännak”. Sellised lood siis.

Pärast istusid trollis mu kõrval kaks ülesvuntsitud mimmi. Nende vahel leidis aset umbes selline dialoog:

Mimm #1: Sa homme lähed ka tööle jah?

Mimm #2: Mhmh. [Väsinud ohe.] No ja oleks et… ma… ma pean ju kogu aeg ilus välja nägema! :( Ei saa mingi tossudes minna või midagi.

Vaene tüdruk töötas vist ilusalongis, kui ma õigesti aru sain.

Vaatasin filmi “Svidd Neger“:

Sürrid stseenid Põhja-Norrast. Tegevuse keskmes on kohalik kaunitar Anna, keda kõik kohalikud mehed endale ihkavad. Filmi värvikaim persoon on aga neegripoiss Ante, kes peab end saamiks, kannab peas pissipotti, otsib oma isa, fännab Dolly Partonit ja on samuti ilusasse blondisse armunud. Sekka veel ohtralt vägivalda, masturbeerimist ja kaunist loodust ning mõnus kompott ongi koos. Kõige kummalisem oli kogu filmi juures aga muusika. Näiteks stseenis, kus Anna isa oma endist naist uputab, kõlab taustaks muusika, mis sobiks pigem Elmari tantsuõhtule. Paar korda tuli ka ette ootamatuid muusikalilaadseid etteasteid ja lüürilist klaveriklimberdamist, mille saatel tooreid roppusi korda pandi. Lisaks sattus korduvalt kaadrisse ka orkester ise. Ühesõnaga mitte just kõige kõrgemate sfääride kinokunst, aga kahtlemata ekraani külge naelutav ja seda mitte ainult oma veidruse tõttu.

Mul endal läheb nii halvasti, et sellest pole mõtet rääkida ega kirjutadagi. Mu viimase viisaastaku seniit oli mullu aprillist juunini ja sellepärast ongi vist suurimad šansid must aru saada neil, kes tollal mu tippvormi lähedalt jälgisid. Võimalik, et tegelen praegu üledramatiseerimisega, aga mu hüstraseisund on asendunud vaimse koomaga, mis seisneb täielikus suutmatuses välja mõelda, mida ma endaga peale peaksin hakkama.

Apaatia kiuste kultuurne ja sportlik

Laupäevases Postimehes ilmus reportaaž pealkirjaga “Kihnu kollaaž“. Lugesin kudumisvarrastega memmedest, rahvariietest ja kadakatega palistatud aasadest ning vangutasin pead. Hämmastav, kuidas samad asjad võivad nii erinevaid tundmusi tekitada. Artiklis mainitakse Leidat, kel saare peal suurest liigutusest ikka pisar silma tuleb. Kui ma mõtlen pisaratele ja Kihnule, tuleb kohe meelde mõrtsukas Imre, kes meil külas käies pühapilti nägi ja siis ulguma pistis. Samas ega vist ei kõlbaks lehes kirjutada, mis seesama Imre mulle ja Laurale pärast tegi. No ja mis kadakaid puudutab, siis mina nägin nende taga “Tühiranda”. Ühesõnaga lehest loetu pani mind mõtlema, et ühe pastoraal-romantilis-idülliliku nupukese asemel pakub Kihnu tunduvalt rohkem ainet üheks kobedaks seiklusromaaniks.

Vastukaaluks Houellebecqi teosele “Elementaarosakesed” (teosest põhjalikumalt lähipäevil), mis mind täna üsna misantroopsele lainele väänas, tahaksin väljendada mõõdukat filantroopiat ja avaldada tänu ja tunnustust neile autojuhtidele, kes minu ja mu jalgrattaga täna ja laupäeval väga kenasti käitusid. AITÄH! Iseenesest on vist kummaline rõõmustada selle üle, et keegi mind alla ei ajanud, aga… ma ikkagi rõõmustan. Uskumatu, kuid trajektooril Pääsküla-Mustamäe-Õismäe-Kakumäe ei pidanud ma peaaegu ühegi sebra juures üle tee laskmist ootama. Pigem pidi mõni autojuht sekundi minu järel passima, kuna mul läks aega oma silmade uskumiseks, kui mind näiteks Suurhalli juures tipptunnil üle tee lasti. Ma muidugi kobisin iga ülekäiguraja juures ka ratta seljast maha ja talutasin selle käekõrval üle tee, nagu ette nähtud on. Kui autojuhid tõepoolest nii arvestavad ja tähelepanelikud on, julgen varsti ehk kesklinnagi sõita :P Mina kui paadunud liiklusfoob olen siiani seda linnaosa vältinud, kuna ma lihtsalt ei söanda seal suurte masinate vahel laveerida. Kahtlustan, et sama hirm jälitaks mind ka autoroolis olles. See on vist ka üks põhjustest, mis mind autokoolist siiani eemal on hoidnud.

Käisin reedel Kumus näitustel, kus lootsin rohkelt kirjutamis- ja vestlusainest näha ja kogeda, aga tuhkagi. Kogemata sattusin vaatama väljapanekut Gerhard Richteri loomingust, millega ma enne muidugi kuidagigi kursis polnud, kuigi Richter kuulub väidetavalt rahvusvaheliselt tuntuimate kaasaegsete saksa kunstnike hulka. Mis ta loomingusse puutub, siis tsiteeriksin Kumu leheküljel asuvat tutvustust:

Gerhard Richteri loomingu suur ja tegelikult ainus teema, mis valitseb erinevate motiivide, stiilide ja kunstiajalooliste tsitaatide taustal, on tegelikult ikkagi maalikunst ise, mille keelt ja vahendeid Richter oma nii heterogeenselt avalduvates tegevusformaatides ikka jälle uuesti kõnetab.

Näiteks maalis ta paljud pildid enda tehtud maastikufotode järgi. Tore on, kuid tuleb tõdeda, et mind ei kõnetanud ta tööd küll kuidagi. Kohe täiesti külmaks jättis.

Põhjus, miks ma tegelikult üldse Kumusse läksin, oli 5. korruse näitus pealkirjaga “Koht, mis paneb liikuma”, täpsemini Kaido Ole nime esinemine näituse kirjelduses (kuigi ma teadsin küll, et temalt on vaatamiseks välja pandud vaid üks installatsioon). Näitusel esindatud kunstnike üsna eri sorti töid ühendas nende suhestatus linnakeskkonnaga - kes koputas kapitalist-urbanistide ökoloogilisele südametunnistusele, kes tegi tänavakunsti alast selgitustööd. Väljusin näituselt üsna juhmi tundega, kuna ei osanud asjast õieti midagi arvata. Ainult Kaarel Nurga fotosari “Sügisballi” tegemiselt tekitas mingisuguseid eredamaid tundeid. Tegelikult oli Reet Ausi, Ville Hyvöneni, HULA ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite ökoprojekt “Üle prahi” ka suisa üllatavalt mõjuv. Samas tekitas see ületarbijate suunas näppu vibutav kunstikomplekt ka kõige rohkem negatiivseid tundeid, kuna ruumis asuvaid telekaid ei saanud kuulata kõrvaklappidest ja seetõttu oli tükk tegu eri jutuvadade eristamisega. Lõpuks lugesin paberkujul saadaval olnud ingliskeelseid tõlkeid, et teada saada, kuidas Maarja Jakobson loodust säästab. Tõlgete arusaamatult puudulik inglise keele õigekiri pani mind küll hetkeks arvama, et selline vigasus on taotletud, aga ma ei tahaks seda eriti uskuda. Kuid tõesti, vead laadis whether asemel weather olid päris piinlikud lugeda. Sellist vigasust olen ma ennegi näitustel täheldanud. Pole eriti kena lisanüanss minu meelest.